JEESUS KRISTUSEST

(refereering märts 2008)

“Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma
ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub,

ei hukkuks,

vaid et tal oleks igavene elu.”

(Joh.3:16)

Piinapostile naelutatuna hüüdis ta viimase hingetõmbega:

“See on lõpetatud!” (Joh.19:30) –

See päev andis inimkonnale täiesti uue suuna igavese heaolu poole!

(33.aasta 14.niisan ehk 31.märts/1.aprill)

“Sest patu palk on surm, aga Jumala armuand on
igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas.”

(Roomlastele 6:23)

“Ma ei ole ju taevast alla tulnud oma tahtmist tegema, vaid tema
tahtmist, kes minu on saatnud. Aga tema tahtmine, kes minu on saatnud, on see, et ma ei kaotaks midagi sellest, mis mulle on antud, vaid et ma

ärataksin nad üles viimsel päeval.” (Joh.6:38,39)

● Teatmeteos “The Historians´History of the World” – “Jeesuse tegevuse mõju ajaloole on isegi üksnes ilmalikust seisukohast vaadatuna palju tähelepanuväärsem kui ühegi teise ajaloolise isiku oma. Jeesuse sünnist lähtub koguni maailma peamiste tsivilisatsioonide ajaarvestus.”

● “Tema vaim elab edasi filmides, kunstis ja muusikamaailmas. Tema paik on meie suurte kangelaste reas.” Ajaleht Toronto Star 2004.

● Ajakiri “Time” on teatanud: “Oleks vaja heita kõrvale kõik mõistlikud arusaamad, eitamaks seda, et mitte ainult neil kahel aastatuhandel, vaid kogu ajaloo jooksul on Naatsareti Jeesus olnud kõige arvestatavama mõjuvõimuga tegelane. Kaaluka argumendina võib tuua selle, et mitte kellegi teise elu pole osutunud kaugeltki nii mõjurikkaks ja tagajärjekaks kui Jeesuse oma.”

● “Kõik tõelised palvevormelid on sündinud suurest teadmisest. Ka suur pühitsetu, kristluse rajaja Kristus Jeesus on Meieisa palvet õpetades inimolevuse seitset liiget silmas pidanud ja neid oma palves väljendanud. … Kõik tõelised palved ja eriti kristliku elu keskne Meieisa palve on ürgtarkuse väljendus.” – Rudolf Steiner

● Suur hindu elutark Mohandas K.Gandhi on öelnud Briti asekuningale Indias: “Kui teie riik ja minu oma lepiksid kokku Kristuse õpetuse alusel, mis leiduvad mäejutluses, siis lahendaksime mitte ainult meie riikide, vaid ka terve maailma probleemid.” (Gandhi kõneles Piibli peatükkidest Matteuse evangeeliumis 5-7)

● “Viimase kahekümne aasta jooksul on Jeesusest rohkem kirjutatud kui eelneva kahe tuhande aasta jooksul kokku”, ütles üks Chicago ülikooli õpetlane.

● “Nüüdisajal on nii mõnigi uurija süvenenud Jeesust ja evangeeliume käsitlevatesse vastuolulistesse teooriatesse sedavõrd, et ta nende põhiallikate uurimisele üldsegi tähelepanu ei pööra”, tõdeb “The Encyclopedia Britannica”

● Ajaloolane Will Durant: “See, et mõned tavalised inimesed ühe sugupõlve jooksul mõtleks välja nii vägeva ja külgetõmbava isiksuse, nii kõrge eetika ja nii vaimustava nägemuse inimeste vendlusest, oleks kaugelt uskumatum kui milline tahes evangeeliumides toodud ime.” ("Caesar and Christ")

● Ajaloolane Michael Grant esitab mõtlemapaneva küsimuse: “Kuidas on võimalik, et eranditult kõigis evangeeliumides on esitatud hämmastavalt selge portree kütkestavast noormehest, kes suhtleb vabalt kõiksuguste, sealhulgas ilmselgelt halva kuulsusega naistega, nii et tema käitumises pole jälgegi sentimentaalsusest, ebaloomulikkusest ja liighäbelikkusest, kuid kes samas säilitab igas olukorras laitmatuse?” Mõistlik vastus on, et selline inimene oli tõesti olemas ja käitus just sel viisil, nagu Piibel kirjeldab.

● Henry H.Halley “Vana Testament kirjutati eesmärgiga panna inimesed ootama Messia tulekut ja sillutada selleks teed.” (Messia ehk Kristuse tulemine, tema elu Maa peal, surm ja ülesäratamine on Piibli prohvetikuulutuste keskpunkt)

● Encyclopedia Britannica 1970 a. väljaanne viitab temale kui “ülimale lunastajale”, kelle tulemise põhjuseks oli esimese inimpaari Aadama ja Eeva lugupidamatu käitumine.

● "Olen pidanud Naatsareti Jeesust üheks maailma vägevaks õpetajaks. [------] Ütlen hindudele, et nende elust jääb midagi puudu, kui nad ei uuri aupaklikult Jeesuse õpetusi."

(Mohandas K. Gandhi, "The Message of Jesus Christ")

● "Sedavõrd kordumatu, terviklik, kooskõlaline, täiuslik ja inimlik isiksus, kes on siiski kõrgem kogu inimsuurusest, ei saa olla pettus ega väljamõeldis. [--] Jeesuse väljamõtlemiseks läheks vaja kedagi Jeesusest suuremat."

(Philip Schaff, "History of the Christian Church")

● "Kui arvestada, missugune suur hulk vastuvaidlematult reaalseid inimesi on püüdnud mingit religiooni rajada ja on selles ebaõnnestunud, võib näida arusaamatu, et ülemaailmsele usuliikumisele sai anda tõuke inimene, keda pole olemas olnudki, kes oli nii-öelda muistse turundusstrateegia väljamõeldis."

(Gregg Easterbrook, "Beside Still Waters")

● "Kirjandusajaloolasena olen täielikult veendunud, et mida iganes evangeeliumid endast ka ei kujutaks, pole need legendid. Legendide kohta pole nad piisavalt kunstipärased. [--] Suurem osa Jeesuse elust on meile teadmata, mis oleks aga mõeldamatu mõne inimeste loodud legendi puhul."

(Clive S. Lewis, "God in the Dock")

● Ilmalike ajaloolaste viiteid Jeesusele on kirja pannud I sajandil elanud rooma tunnustatud ajaloolane Cornelius Tacitus, samuti Josephus Flavius, ka tolleaegsed rooma kirjanikud Suetonius ja Plinius Noorem.

Messia isikut lähemalt määratleda aitavad tingimused olid Piibli arvukatesse prohvetikuulutustesse juba sajandeid varem inspireerituna kirja pandud. Need ennustasid ülimalt detailselt Messia tulemise viisi, tema teenistuskäiku, talle põhjustatud kannatusi ning tema suremise viisi. Ennustustes räägiti ka tema ülesäratamisest, ülendamisest Jumala paremale käele ja lõpuks õnnistustest, mille tema tulevane taevane kuningriigivalitsus inimkonnale Maa peal kaasa toob – viib neid tõesti uude dimensiooni! Piibli prohvetikuulutustest on otsekui AINULAADNE SÕRMEJÄLJE MUSTER, mis saab olla omane vaid ühele isikule.

● Henry H.Halley täheldab: “Oletagem, et ruumi siseneks hulk eri maadest mehi, kes pole kunagi üksteist näinud ega mingil kombel suhelnud. Igaühel neist oleks kaasas tahutud marmoritükk, mis teiste tükkidega kokku panduna moodustaks täiusliku kuju. Kuidas saaksid seda seletada muidu kui sellega, et keegi on ainuisikuliselt valmistanud detailse kavandi ning läkitanud seejärel igale mehele ühe kujutükikese?” “Kuidas võikski seda hulk aega enne Jeesuse tulekut eri sajanditel eri kirjameeste poolt Jeesuse elu ja töö kohta kokku pandud tervikpilti seletada muuga, kui et kirjutamist on juhatanud ÜKS ÜLEINIMLIK MÕISTUS?” Halley teeb järelduse, et tegemist on “suurima imega läbi aegade”.

Pärast evangeeliumilugude hoolikat, eelarvamusteta uurimist oled Sinagi sama meelt, et inimajaloo kõige tähelepanuväärsem sündmus leidis aset Rooma keisri Augustuse valitsusajal, kui tuli Jeesus Naatsaretist, et anda meie eest oma elu!

“Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!" (Markuse 10:45)

Kes Jeesus siis tegelikult oli? Mida räägib Piibel?

Esimesel sajandil elanud Jeesuse kaaslastel mõlkus see küsimus meeles. Kui nad nägid, kuidas Jeesus sõitles tormitsevat merd, nii et see ime läbi vaikseks jäi, küsisid nad hämmendunult: “Kes see siis õieti on?”

Apostel Peetrus vastas: “Sina oled Kristus, elava Jumala Poeg!” (Mat.16:16)

Kuid Piibel ei ütle, et Jeesus oli selline inimene nagu kõik teised.

Ta oli väga eriline isiksus, sest Jumal oli loonud tema enne kõike muud!

Koloslastele 1:15 öeldakse: “Tema on nähtamatu Jumala kuju,
kogu loodu esmasündinu,

sest tema läbi on loodud kõik,
mis on taevais ja maa peal,
mis on nähtav ja nähtamatu,
olgu troonid või ülemused,
olgu valitsused või meelevallad -
kõik on loodud tema läbi ja tema poole.Tema ise on enne kõike
ja kõik püsib koos temas.”

Lugematuid miljardeid aastaid, enne kui loodi füüsiline universum, oli Jeesus elanud vaimolevusena taevas ning tundnud rõõmu lähedastest suhetest oma Isa Jehoova Jumala, Suure Loojaga

(võrdle palun Õpetussõnad 8:22, 27-31).

Üle 2000 aasta tagasi kandis Jumal oma Poja elu üle ühe naise emaihusse ning Jeesusest sai Jumala inimpoeg, kes sündis naisest tavapärasel kombel.

Galaatl.4:4 “Aga kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest...”. Ajal, mil Jeesus emaihus arenes, ja ka poisieas sõltus ta neist, kelle Jumal oli valinud tema maisteks vanemateks.

Lõpuks sirgus Jeesus meheks ja talle tuletati täielikult meelde tema varasem kooselu Jumalaga taevas (Joh.8:23) “Ja Jeesus ütles neile: "Teie olete alt, mina ülalt. Teie olete sellest maailmast, mina ei ole sellest maailmast.” “... ja nüüd kirgasta ka sina, Isa, mind enese juures selle kirkusega, mis mul oli enne maailma rajamist sinu juures!”

(Joh. 17:5)

Mis tegi temast suurima inimese?

Kuna Jeesus jäljendas hoolikalt oma taevast Isa, oli ta SUURIM INIMENE, kes kunagi on elanud. Ustava Pojana jäljendas Jeesus oma Isa sedavõrd täpselt, et ta võis oma järelkäijatele öelda:

“Kes on näinud mind, see on näinud Isa. Kuidas sa siis ütled: Näita meile Isa!?
Kas sa ei usu, et mina olen Isas ja Isa on minus? Neid sõnu, mida ma teile ütlen, ei räägi ma iseenesest, vaid Isa, kes asub minus, teeb oma tegusid.” (Joh.ev.14:9,10)

Naatsareti Jeesus ei juhindunud keerukatest teadmistest, mida omandati muistse Rooma, Ateena või Aleksandria koolides, ka mitte muistse Egiptuse või Babüloonia õpetustest.

Olles siin maa peal, tomis ta igas olukorras just nõnda, nagu tema Isa, Kõigeväeline Jumal, oleks toiminud. “... ma ei tee midagi iseenesest, vaid räägin nõnda, nagu Isa mind on õpetanud.” (Joh.ev.8:28)

Niisiis, kui ÕPIME TUNDMA JEESUS KRISTUSE ELU, SAAME TEGELIKULT SELGE PILDI SELLEST, MILLINE ON JUMAL.

Kuigi apostel Johannes möönis, et “ükski ei ole Jumalat näinud”, võis ta siiski kirjutada, et “Jumal on armastus” (Joh.1:18; 1.Joh.4:8)

Johannes võis seda öelda, sest ta tundis Jumala armastust selle põhjal, mida ta nägi Jeesuses, kes oli oma Isa täiuslik peegeldus. Jeesus oli ülimalt kaastundlik, lahke, alandlik ja kergesti ligipääsetav. Nõrgad ja rõhutud tundsid end tema seltsis vabalt nagu üldse igasugused inimesed – mehed, naised, lapsed, rikkad, vaesed, vägevad, isegi suured patused. Ainult need, kellel oli kuri süda, ei sallinud teda.

Jeesus õpetas ja ka näitas, kuidas üksteist armastada! “Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist!” (Joh.13:34)

Üks tema apostel kirjutas: “et Kristus usu kaudu elaks teie südameis ning te oleksite juurdunud ja kinnitatud armastuses,et te suudaksite koos kõigi pühadega tunnetada, milline on armastuse laius ja pikkus ja sügavus ja kõrgus, ning ära tunda Kristuse armastust, mis ületab iga tunnetuse, et te oleksite täidetud Jumala kogu täiusega.” (Efesl.3:17-19)

Seega teeb just Jeesuse võrratu omakasupüüdmatu armastuse eeskuju temast suurima inimese, kes kunagi on maa peal elanud. Jeesuse ego oli ületatud! Tema armastus on sajandite jooksul miljonite inimeste südameid puudutanud ja nende elule soodsat mõju avaldanud.

Kogu oma maapealse elu kestel ei patustanud ta kordagi. Ta oli ainuke patuta inimene. Ta võis seista inimeste ees ja öelda: “Kes teist saab tõestada mul ühegi patu olevat? Kui ma räägin tõtt, miks te siis ei usu mind? Kes on Jumalast, see kuuleb Jumala sõnu. Teie ei kuule selle pärast, et teie ei ole Jumalast."

(Joh.8:46, 47) Vaenlane jälitas teda päeval ja ööl, kuid ei leidnud iialgi ta juurest ühtki pattu. Ta oli laitmatu ja veatu.

Jeesus elas alandlikku elu. Ta ei otsinud kuulsust. Mingit au ei võtnud ta vastu inimestelt. Ta kogus enda ümber oma kaaslastena rühma alandlikke kalureid ja kõndis inimesena inimeste hulgas. Ta ei püüdnud välimuselt paista silma ega taotlenud ilmalikku karjääri. Ta alandas ennast nii, nagu seda keegi teine pole teinud. Ta õpetas niisuguse autoriteediga, et ta kaasaegsed ütlesid: “"Ükski inimene ei ole veel kunagi nõnda rääkinud nagu see inimene." (Joh.7:46) Iga sõna, mida ta ütles, oli õige nii ajalooliselt, teaduslikult, kui ka eetiliselt. Jeesus Kristuse moraalsed kontseptsioonid ja väited ei jätnud möödahiilimiseks mingeid kõrvalteid. Tema eetiline visioon oli täiesti veatu ja õige ajastul, millal ta elas ja on jäänud selleks ka kõigil järgnevail ajastuil. Selle õnnistatud Isiku sõnad olid prohvetlikult õiged. Ta ennustas paljusid asju, mis isegi praegu veel kuuluvad tulevikku!

Käsutundjad lootsid teda püüda igasuguste lõksküsimustega, ent iialgi ei suutnud nad teda segadusse viia. Ta vastused oma vastastele olid selged ja teravapiirilised. Ta väited ei jätnud mingeid küsimärke, ja mõtetes polnud midagi ebamäärast ega ta sõnades midagi kõhklevat. Ta teadis, mida ta ütles ja rääkis seepärast rahuliku autoriteediga. Ta kõneles nii lihtsalt, et tavalised inimesed kuulasid teda heameelega. Kuigi ta sõnad olid sügavad, olid nad siiski arusaadavad, need olid kaalukad, kuid siiski kergesti mõistetavad. Ta väidete säravus ja lihtsus vapustas ta vaenlasi. Ta käsitles suuri päevaküsimusi selliselt, et inimesel teed käies polnud teda raske jälgida.

Issand Jeesus parandas haigeid, vigaseid ja pimedaid, tervendas pidalitõbiseid ja äratas üles isegi surnuid. Ta ajas välja deemoneid (kurjaks muutunud ja Saatanaga ühinenud ingleid), käsutas loodusjõudusid ja vaigistas torme. Ta tõi rahu, rõõmu ja lootust tuhandeile, keda ta aitas.

Kunagi ei näidanud ta mingeid hirmutunnuseid, iialgi ei kiirustanud ta ega juhtunud tal õnnetusi. Kogu ta ringiliikumine toimus täielikult kooskõlastatult ja täpselt. Ta rüht oli suursugune ja oma töö suhtes polnud tal mingit kõhklust ega rahutut muret. Pilaatese ees seistes ütles ta rahulikult: “Sinul ei oleks mingit meelevalda minu üle, kui see poleks sulle antud ülalt.” Hirmunud inimestele ütles ta, et inglite leegionid on tema käsutuses.

Oma piinapostile lähenes ta väärikalt, vaikselt ja kindla eesmärgiga, täites seega prohvetlikku ennustust, mis ta kohta oli kirjutatud u.800 a. varem: “Teda piinati ja ta alistus ega avanud suud nagu tall, keda viiakse tappa, nagu lammas, kes on vait oma niitjate ees, nõnda ei avanud ta oma suud.” (Jes.53:7)

Suursuguselt ja selgesti ettenägeva pilguga asus ta oma kõrge missiooni täitmisele!

Ta kannatas nii nagu pole ükski teine inimene kannatanud: Öine palvevõitlus Ketsemani aias, kuhu ilmusid leegitsevad tõrvikud, reetja suudlus, arreteerimine, kohtuprotsess ülempreestri ees, tund ootamist, Rooma valitseja palee, teekond Heroodese lossi, Heroodese brutaalsete sõdurite toores käitumine, kohutavad tseenid Pilaatuse ees, kui viimane teda päästa püüdis, juudi preestrid ja rahvas aga karjudes ta verd nõudsid, siis piitsutamine, ulguv rahvamass, teekond Jeruusalemmast Kolgatale, naelad kätes ja jalgades, okaskroon peas, kahel pool olevate röövlite sarkastilised ja pilkavad hüüded: “Sa oled päästnud teisi, päästa nüüd iseennast!” Rippumine poolalasti taeva ja maa vahel. Talle oli näkku sülitatud, nii et sealt vihaste meeste sülg maha valgus. Ta ei kaevanud ega palunud kelleltki abi, väljaarvatud see lihtne kolmesõnaline avaldus: “Mul on janu”, mille kaudu võime pisut aimata ta kohutavat füüsilist piina. Ta veri nirises jalamile. Suure ja Püha Jumala õigus nõudis surma kas patustajaile või nende asendajale! Kristus oli asendaja!

Ingel Gabriel ja kümme leegioni paljastatud mõõkadega ingleid olid universumi piiril valvel. Üks pilk nende suunas Kristuse pühalt näolt ja nad oleksid maa pealt pühkinud selle vihaselt karjuva rahvahulga. Ei need olnud naelad, mis teda seal kinni hoidsid, vaid igasugustest naeltest tugevamad armastussidemed. “Ent Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused.” (Rooml.5:8) Tundes kohutavat lahutust Jumalast, kogub ta oma südamesse kogu maailma patu tagajärjed. Seda tehes loob ta midagi, mida ei vaja ta ise, vaid need, kelle asemele ta on astunud. Kui seisame masendatuna selle kannatuse ees ning tunneme oma võimetust seda mõista või seletada, siis tajudes midagi ülivõimsat ja majesteetlikku, kuuleme ta huulilt sõnu: “See on lõpetatud!”

“Kui nüüd Jeesus oli võtnud äädikat, ütles ta: "See on lõpetatud!" ja, langetanud pea, heitis hinge.” (Joh.19:30)

Füüsiline piin ei olnud Jeesusele tema tõeliseks kannatuseks. See ei olnud lihtsalt märtrisurm. Patu lõplikku tagajärge ja kõige sügavamt kurbust koges ta siis, kui Jumal talle selja pööras ning oma palge ta eest peitis, nii et Jeesus pidi kisendama: “Kella kolme paiku aga kisendas Jeesus valju häälega: "Elii, elii, lemaa sabahtani?" - see tähendab: "Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?" (Mat.27:46) Need sõnad väljendas Kristus, tundes end üksi jäetuna inimkonna ajaloo suurimal tunnil. Ja seda kõike meie – Aadama järeltulijate patu pärast, millega esimene inimene end lahti kiskus oma Loojast – Isast ja pööras talle selja!

Võime püüda ette kujutada, kuidas mässuline vastane, end Saatanaks teinud ingel, ootas meeletult hetke, mil Jeesus murduks, eriti sel hetkel, kui Jeesus tundis ka mahajäetust Jumala enda poolt! Aga seda ei juhtunud!!! Ta päästis meie elud!

..............................................

KUIGI võidakse vastu väita: “Mõelge vaid kõigile neile kuritegudele, mis on sooritatud Kristuse nimel – ristisõdadele, inkvisitsioonile, sõdadele, kus miljonid end kristlasteks pidavad inimesed on rindejoonel vastamisi ning tapavad üksteist.” Kuid TÕDE on see, et sellised inimesed ei tegutse kooskõlas oma väitega, et nad on Jeesuse järelkäijad. Tema õpetus ja eluviis mõistavad nende teod otseselt hukka!

Jeesus Kristuse tähtis roll

Selleks et mõista paremini Jeesuse rolli ja kõrget positsiooni, mõtle mõningatele tiitlitele, kirjeldustele ja nimedele, mis tema kohta käivad. Need aitavad meil aru saada, kui palju head saab meile osaks selle tõttu, mida Jeesus on teinud ja veelgi teeb. Ta on Igaviku Kuningas!

Jeesusele on tõesti antud “nimi üle kõigi nimede”.

NB! Tal on “kõik meelevald taevas ja maa peal” (Filipl.2:9; Matteuse 28:18)

Aamen

2.Kor.1:19,20

Ilmutuse 3:14

Apostel

Heebr.3:1

Elu ülim juht

Apostl.t.3:15

Hea karjane

Joh.10:11

Igavene Isa

Jes.9:5

Imeline Nõuandja

Jes.9:5

Immaanuel

Mat.1:23

Inimese Poeg

Mat.8:20

Issand

Joh.13:13

Juhataja

(Vaimne juht)

Mat.23:10

Jumala Poeg

Joh.1:34

Jumala Tall

Joh.1:29

Koguduse pea

Egesl.5:23

Kohtumõistja

Apostl.10:42

Kristus/Messias

Matteuse 16:16; Joh.1:41

Kuningas

Ilmutuse 19:16

Peaingel Miikael

1.Tessal.4:16;

Juuda 9

Päästja

Luuka 2:11, P1997

Rahuvürst

Jes.9:5

Sõna

Joh.1:1

Ustav tunnistaja

Ilmutuse 1:5

Vahemees

1.Timot.2:5

Viimne Aadam

1.Korintl.15:45

Vägev Jumal

(Nb! Mitte Kõigekõrgem Jumal!)

Jes.9:5

Õpetaja

Joh.13:13

Ülempreester

Heebr.4:14,15

Miks palvetada Jeesuse nimel?

Suurema osa oma viimasest õhtust julgustas Jeesus oma ustavaid apostleid. See oli sobiv aeg, et anda neile teada midagi uut! See oli pöördepunkt palvetamise ajaloos! “Jeesus ütles talle: "Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa
minna Isa juurde muidu kui minu kaudu. ... ja mida te iganes palute minu nimel, seda ma teen, et Isa saaks kirgastatud Pojas.” (Joh.14:6,13)

Hiljem tõotas ta nende julgustuseks Joh.16:24:”Tänini ei ole te midagi palunud minu nimel. Paluge, ja te saate, et teie rõõm oleks täielik!”

“Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes palute Isalt, seda ta annab teile minu nimel.” (Joh.16:23)

NB! Seepärast ma ütlen teile: “Kõike, mida te iganes palves endale palute - uskuge, et te olete saanud, ja see saabki teile!” (Markuse 11:24)

Muidugi ei mõelnud Jeesus, et Jumala asemel tuleks nüüd tema poole palvetada. Ta hoopis avas uue tee Jehoova Jumalale lähenemiseks.

Kas me usume Jeesuse lunastusohvrisse?

Kas me saame selle olemusest sügavuti aru?

Ja kas me palvetame tema nimel (vrdl.Efesl.3:11,12)?

Kui palvetame Jeesuse nimel, väljendame usku vähemalt kolme Jeesuse rolli suhtes, mida ta Jumala eesmärki täide viies täidab:

1) Ta on “Jumala Tall”, kelle ohvri alusel saame patud andeks;

2) Looja äratas ta üles ning nüüd on ta taevane ülempreester, kes jagab õnnistusi, mis saavad inimestele osaks tänu lunastusele;

3) Vaid tema on tee, kelle kaudu saab palves Jehoovale läheneda

(Joh.1:29; 14:6; Heebr.4:14,15)

Kõige tähtsam on see, et Jeesuse nimel palvetamine toob au Universumi Kõige Pühamale Isikule! See on kohane, kuna Jehoova Jumala tahe on, “^...et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all, ja et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand - Jumala Isa kirkuseks.” (Fil.2:10,11).

“Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.” (Joh.3:16!)

(Mida tähendab võimalus “hukkuda”?!)

Jeesus õpetas, et meie palvetes peaks ilmnema siiras soov, et Jumala nimi saaks pühitsetud, tema riik tuleks ning tema tahtmine sünniks. Samuti õpetas ta, et on väga kohane paluda Isalt abi ka seoses isiklike asjadega (Mat.6:9-13; Luuka 11:2-4).

Kasutades kujukaid näiteid, tõi Jeesus välja, et meil on vaja PÜSIVUST, USKU ja ALANDLIKKU HOIAKUT, et Isa meie palveid kuulaks (vaata palun Luuka 11:5-13; 18:1-14).

Lisaks kinnitas ta oma õpetust enda EESKUJUGA, oma suurepärase autoriteediga. (Mat.14:23; Markuse 1:35)

Jeesuse täiuslikkus ei muutnud teda ülikriitiliseks, ülbeks ega võimutsevaks ega kurjaks ebatäiuslike, patukoorma all vaevlevate inimeste suhtes, kelle seas ta elas ja kuulutas!

“ ... et julgustada nende südameid, kes on kokku liidetud armastuses ja
täieliku mõistmise kogu rikkuse, Jumala saladuse - Kristuse - tunnetamises, kelles peituvad kõik tarkuse ja tunnetuse aarded.” (Kolosl.2:3)

Maetud reedel, tühi haud pühapäeval

On aasta 33 p.Kr. Niisanikuu. REEDENE päev on hakanud juba kalduma õhtusse, päikeseloojanguga aga algab 15. niisani hingamispäev. Postil ripub Jeesuse lõtvunud surnukeha, ent kaks röövlit tema kõrval on veel elus. Reede pealelõunat kutsutakse valmistuspäevaks, sest sel ajal valmistavad inimesed roogasid ja lõpetavad teisi pakilisi töid, mis ei saa jääda ootama hingamispäeva möödumist.

Peatselt algav hingamispäev ei ole lihtsalt tavaline hingamispäev (nädala seitsmes päev), vaid ka kahekordne ehk „suur” hingamispäev. Seda kutsutakse niimoodi sellepärast, et 15. niisan, mis on seitsmepäevase hapnemata leibade püha esimene päev (ja alati hingamispäev, vaatamata sellele, millisele nädalapäevale ta langeb), langeb kokku tavalise hingamispäevaga.

Vastavalt Jumala Seadusele ei tohi surnukehasid jätta ööseks postile rippuma. Niisiis paluvad juudid Pilaatust kiirendada hukatavate surma nende sääreluude murdmisega. Seetõttu murravad sõdurid kahe röövli sääreluud. Kuna aga Jeesus näib olevat surnud, tema sääreluid ei murta. Seega läheb täide kirjakoht: „Tema luid ärgu murtagu!”

Kuid et ei tekiks mingit kahtlust selles, et Jeesus on tõepoolest surnud, torkab üks sõduritest oda tema külje sisse. Oda läbistab südame piirkonna ning kohe tuleb välja verd ja vett. Apostel Johannes, kes on üks pealtnägijatest, teatab, et sellega läheb täide teine kirjakoht: „Nad saavad näha, kellesse nad on pistnud!”

Hukkamise juures viibib ka Joosep Arimaatia linnast, lugupeetud süneedriumiliige. Ta keeldus hääletamast kõrgema kohtu ebaõiglaste Jeesuse-vastaste sammude astumise poolt. Tegelikult on Joosep Jeesuse jünger, kuigi ta on kartnud ennast sellena näidata. Kuid nüüd ilmutab ta julgust ja läheb Pilaatuse käest Jeesuse keha paluma. Pilaatus kutsub välja vastutava väepealiku, ja saanud pealikult kinnituse, et Jeesus on surnud, käsib Pilaatus surnukeha Joosepile üle anda.

Joosep võtab surnukeha ning et seda matusteks ette valmistada, mähib ta selle puhtasse peenesse lõuendisse. Teda aitab Nikodeemus, teine süneedriumiliige. Kartusest kaotada oma ametikoht ei ole ka Nikodeemus tunnistanud oma usku Jeesusesse. Kuid nüüd toob ta anuma, milles on umbes sada Rooma naela (33 kilo) mürri ja kallist aaloed. Jeesuse surnukeha mähitakse neid lõhnarohtusid sisaldavatesse linaribadesse, täpselt nõnda, nagu juutidel on kombeks surnukeha matusteks ette valmistada.

Seejärel pannakse surnukeha Joosepi uude hauda, mis on raiutud kaljusse lähedalasuvas aias. Lõpuks veeretatakse haua ette suur kivi. Et matustega enne hingamispäeva toime tulla, on surnukeha ettevalmistamisega kiire. Seetõttu kiirustavad Maarja Magdaleena ja Maarja, Jakoobus Noorema ema, kes on ehk olnud ettevalmistustel abiks, koju täiendavaid lõhnarohtusid ja healõhnalisi õlisid valmistama. Nad kavatsevad peale hingamispäeva Jeesuse surnukeha edasi töödelda, nõnda et see säiluks pikemat aega.

Järgmisel päeval, mis on laupäev (hingamispäev), lähevad ülempreestrid ja variserid Pilaatuse juurde ning ütlevad: „Isand, meile meenub, et see petis veel elus olles ütles: ma tõusen kolme päeva pärast üles! Käsi nüüd hauda valve all pidada kolmanda päevani, et jüngrid ei tuleks ja teda ära ei varastaks ega ütleks rahvale: ta on surnuist üles tõusnud! Nii osutuks viimne pettus pahemaks kui esimene!”

„Siin on teil valvesalk!” vastab Pilaatus. „Minge ja pidage valvet nii hästi kui oskate!” Niisiis lähevad nad ja võtavad haua valve alla, pannes kivi pitseriga kinni ja seades Rooma sõdurid valvuriteks.

Pühapäeva varahommikul toovad Maarja Magdaleena ja Jakoobuse ema Maarja koos Saloome, Johanna ja teiste naistega haua juurde lõhnarohtusid, et Jeesuse surnukeha töödelda. Teel räägivad nad isekeskis: „Kes veeretab meile ära kivi haua ukselt?” Kuid kohale jõudes näevad nad, et on toimunud maavärisemine ja Jehoova ingel on kivi ära veeretanud. Valvurid on lahkunud ja haud on tühi! Matteuse 27:57--28:2; Markuse 15:42--16:4; Luuka 23:50--24:3, 10; Johannese 19:14, 31--20:1; 12:42; 3. Moosese 23:5--7; 5. Moosese 21:22, 23; Laul 34:21; Sakarja 12:10.

Jeesus on elus!

KUI naised leiavad Jeesuse haua tühja olevat, jookseb Maarja Magdaleena seda Peetrusele ja Johannesele ütlema. Teised naised jäävad ilmselt haua juurde. Peagi ilmub ingel ja kutsub nad sisse.

Sees näevad naised veel teistki inglit, kusjuures üks inglitest ütleb neile: „Ärge kartke, sest ma tean, et te otsite Jeesust, kes oli risti [„postile”, UM] löödud. Teda ei ole siin, sest ta on üles tõusnud, nõnda nagu ta ütles. Tulge siia, vaadake aset, kus ta on maganud, ja minge usinasti ütlema tema jüngritele, et ta on surnuist üles tõusnud.” Kartuse ning suure rõõmuga jooksevad ka need naised minema.

Selleks ajaks on Maarja leidnud Peetruse ja Johannese ning teatab neile: „Nad on Issanda hauast ära võtnud ja me ei tea, kuhu nad ta on pannud!” Otsekohe pistavad need kaks apostlit jooksu. Johannes on kiiremate jalgadega -- tema on ka ilmselt noorem -- ja jõuab haua juurde esimesena. Selleks ajaks on naised lahkunud, nii et läheduses pole kedagi. Kummargil hauda sisse piiludes näeb Johannes linaribasid, ent ise ta jääb välja.

Kui saabub Peetrus, ei jää ta kõhklema, vaid läheb otsekohe sisse. Ta silmab maas olevaid linaribasid, aga samuti higirätikut, millesse oli mähitud Jeesuse pea. See on kokkumässituna ühes paigas. Hauda siseneb ka Johannes, kes nüüd Maarja teadet uskuma jääb. Ometi ei mõista ei Peetrus ega ka Johannes, et Jeesus on üles tõusnud, ehkki Ta oli neile sageli rääkinud, et ta tõuseb üles. Segaste mõtetega lähevad need kaks ära koju, ent Maarja, kes on tagasi tulnud, jääb haua juurde.

Vahepeal ruttavad teised naised vastavalt inglite käsule jüngritele ütlema, et Jeesus on üles tõusnud. Kui nad parajasti kõigest väest jooksevad, tuleb neile vastu Jeesus ja lausub: „Tere!” Nad langevad ta jalge ette ning kummardavad teda. Siis ütleb Jeesus: „Ärge kartke! Minge ning teatage mu vendadele, et nad läheksid Galileasse, seal nad saavad mind näha!”

Varem toimunud maavärisemise ja inglite ilmumise ajal olid valvama pandud sõdurid kõigest niivõrd rabatud, et langesid maha otsekui surnud. Olles toibunud, läksid nad viivitamata linna ja jutustasid ülempreestritele, mis oli juhtunud. Pärast nõupidamist juutide „vanematega” otsustati püüda asi sõdurite äraostmise teel summutada. Neid õpetati: „Öelge, et ta jüngrid tulid öösel ja varastasid ta ära, kui me magasime.”

Kuna Rooma sõdureid võidakse vahipostil magamajäämise eest surmaga karistada, lubasid preestrid: „Kui maavalitseja seda [teadet magamise kohta] saab kuulda, küll me teda meelitame ja teeme, et te saate olla mureta!” Ja et pistis oli küllalt suur, tegidki sõdurid, nagu neid oli õpetatud. Tagajärjeks oli see, et valeteade Jeesuse surnukeha vargusest levis kõikjal juutide hulgas.

Murest murtud Maarja Magdaleena on jäänud haua juurde. Kus küll võiks Jeesus olla? Kui ta kummargil hauda vaatab, näeb ta kahte üleni valges inglit, kes on ilmunud taas! Seal, kus Jeesuse keha oli lebanud, istub üks neist peatsis ja teine jalutsis. „Naine, miks sa nutad?” küsivad nad.

„Nemad on mu Issanda ära viinud,” vastab Maarja, „ja ma ei tea, kuhu nad ta on pannud!” Siis ta pöördub ümber ja näeb kedagi, kes kordab küsimust: „Naine, miks sa nutad?” Ja veel küsib see: „Keda sa otsid?”

Arvates, et tegemist on selle aia hooldajaga, kus haud paikneb, ütleb naine talle: „Isand, kui sina ta oled ära kandnud, siis ütle mulle, kuhu sa ta oled pannud, ja mina toon ta ära!” „Maarja!” ütleb see isik. Kuuldes tuttavlikku kõnelemisviisi, on Maarjale otsekohe selge, et see on Jeesus. „Rabuuni!” (see tähendab ’Õpetaja!’) hüüatab naine. Ja piiritu rõõmuga haarab ta Jeesusest kinni. Aga Jeesus ütleb: „Ära puuduta mind, sest ma pole veel üles läinud oma Isa juurde! Kuid mine mu vendade juurde ja ütle neile: mina lähen üles oma Isa ja teie Isa juurde ja oma Jumala ja teie Jumala juurde!”

Nüüd jookseb Maarja sinna paika, kuhu apostlid ja teised jüngrid on kogunenud. Ta lisab oma kirjelduse teatele, mille teised naised on ülestõusnud Jeesuse nägemise kohta juba edasi andnud. Ent need mehed, kes ei uskunud esimesi naisi, ei usu ilmselt ka Maarjat.

Matteuse 28:3--15; Markuse 16:5--8; Luuka 24:4--12; Johannese 20:2—

On õige, et Jeesus ilmus pärast ülestõusmist oma jüngritele füüsiliselt. Aga miks nad teda mõnikord kohe ära ei tundnud? (Luuka 24:15--32; Joh. 20:14--16) Kord ilmus Jeesus, Tooma uskmatuse pärast füüsiliste tõenditena kätel naelajäljed ja küljes odahaav. Aga kuidas oli tal tookord võimalik ootamatult nende sekka ilmuda, kui uksed olid lukus? (Joh. 20:26, 27) On ilmne, et neil juhtudel võttis Jeesus endale materiaalse keha, nagu inglidki olid seda minevikus inimestele ilmudes teinud. Jumalal ei olnud raske Jeesuse füüsilist keha tema ülesäratamise ajal kõrvaldada. On huvitav, et kuigi Jumal ei jätnud füüsilist keha hauda (ilmselt selleks, et tugevdada jüngrite veendumust, et Jeesus on tõesti üles äratatud), olid surilinad, millesse ta oli mähitud, sinna jäänud; kuid ülesäratatud Jeesus ilmus alati täies riides. -- Joh. 20:6, 7.

Mis tõestab, et Jeesus Kristus äratati üles kolmandal päeval

peale surma?

Jeesuse üelstõusmine on kristliku usu põhialus.

Kujutle, kui õnnetud võisid olla Jeesuse järelkäijad, kui nende Issand hukati. Nende lootus tundus nüüd sama elutu kui surnukeha, mille Joosep Arimaatiast hauda asetas. Hävinud olid ka kõik nende ootused, et Jeesus vabastab juudid Rooma ikke alt.

Kui kõik oleks sellega lõppenud, oleksid Jeesuse jüngrid (I sajandil peale Kristuse surma piinapostil) arvatavasti kadunud, nagu juhtus paljude isehakanud messiate järelkäijatega. Ent Jeesus oli elus! Jumal äratas ta taas ellu vaimolendina!

Nii nagu oli ennustatud pühades kirjades. Pühakirja järgi ilmus ta peagi pärast surma oma järelkäijatele mitmel korral. Seepärast olid mõned neist ajendatud hüüatama: “Issand on tõesti üles tõusnud!” (Luuka 24:34)

“Ja apostlid tunnistasid suure väega Issanda Jeesuse
ülestõusmist, ja suur arm oli nende kõikide peal.” (Ap.t.4:33)

Kui keegi oleks kunagi suutnud tõestada, et see ülestõusmine oli pettus – oleks näiteks saanud ühelt jüngrilt tunnistuse pettuse kohta või tõestanud, et Jeesuse keha jäi hauda -, siis oleks kristlus juba algusest peale ebaõnnestumisele määratud! Kuid seda EI JUHTUNUD! Jeesuse järelkäiad olid valmis isegi surema märtrisurma, kui salgama seda, et Jeesus on üles äratatud. (Joh.20:1-29; Luuka 24:46-48; 1.Korintl.15:3-8; Apostlite teod 2:32, 3:15; 10:34-42).

Järelikult olid neil võimsad tõendid, et Jeesus elab!

Mõtle sellele, kas Jeesuse jüngrid oleksid läinud kõikjale Kreeka-Rooma maailmas ja kuulutanud ülestõusmist ning suur hulk rahvast hakkas uskuma ülestõusnud Kristusesse, kui ta ei oleks tegelikult üles tõusnud?!

See oli imelisim uudis, mida kunagi maailm on kuulnud. Ja see tähendab, et Jumal on olemas! Lisaks tähendab see seda, et Jeesus on praegu elus!

Ülestõusnud ehk ülesäratatud Jeesust nägid omal ajal nii paljud inimesed, nende hulgas oli kalamehi, naisi, üks riigiametnik ja kahtlev apostel Toomas, kes jäi uskuma vaid siis, kui ta nägi ümberlükkamatut tõendit selle kohta, et Jeesus on surnuist üles tõusnud (Joh.20:24-29). Mitmel korral ei tundnud Jeesuse jüngrid ülestõsunud Issandat kohe ära. Ühel juhul nägi teda rohkem kui 500 inimest, kellest enamik oli elus veel sel ajal, kui apostel Paulus kirjeldas seda juhtumit kaitsmaks ülestõusmisõpetust (1.Korintl.15:6).

Esimesest sajandist alates (isegi ametlik ajaarvestus on suuremal osal maailmast “enne Kr.” “peale Kr”!) on olnud lugematul hulgal inimesi, kes olid algul kristluse suhtes ükskõiksed või sellele täiesti vastu, kuid kes hiljem veendusid absoluutselt, et see on õige religioon.

Kui küsida inimeste käest, kes on Jeesus Kristus, siis kindlasti teatakse vastata, et ta on Jumala Poeg! Jah, ta on Jumala ainusündinud Poeg, see tähendab, et ta on esimene loodolevus taevastes valdkondades, kelle Jumal otseselt ise lõi. Piibel nimetab Jeesust “kogu loodu esmasündinuks”. Tema abil ja kaasalöömisel on loodud kõik muu taevastes ja maa peal. (vrdl. Õpetussõnad 8:30,31)

Hümn Kristusele (Koloslastele 1 ptk) 1997 a. Piibel

^„15Tema on nähtamatu Jumala kuju, kogu loodu esmasündinu,¹⁶sest tema läbi on loodud kõik, mis on taevais ja maa peal, mis on nähtav ja nähtamatu, olgu troonid või ülemused, olgu valitsused või meelevallad - kõik on loodud tema läbi ja tema poole. ¹⁷Tema ise on enne kõike ja kõik püsib koos temas¹⁸ja ta on oma ihu, koguduse pea. Tema on algus, esmasündinu surnuist, et ta kõiges saaks esimeseks.¹⁹Sest Jumalal on olnud hea meel lasta kogu täiusel temas eladaja lepitada tema läbi enesega kõik, niihästi maapealsed kui taevalised, tehes rahu tema ristivere läbi.”

Kujuta ette, Jeesus on universumis tähtsuselt teine isik!

Just selle vaimse Poja saatis Jumal Jehoova maa peale andma oma elu lunastushinnaks inimkonna eest, avades sedasi võimaluse ka meile. Ja tegelikult kehtib see lunastusohver kõigile Aadama järglastele, kes sellesse usuvad ja usku üles näitavad.

Kui Jeesus peale surma üles äratati Jehoova Jumala poolt, sai ta tagasi oma vaimse, taevase auhiilguse ja ta valitseb nüüd Kuningana taevas ja tal on Isa poolt antud meelevald hävitada kõik kurjad ja mässumeelsed loodolevused nii taevas kui maa peal omal kindlal ajal ning sellega viia täide oma Isa esialgne eesmärk maa suhtes.

(võrdle palun Apost.t 2:32-34; Heebr.10:12,13).

Mida tähendab Jeesuse nimi?

Jeesus oli ju juudi rahvusest, juudid räägivad heebrea keelt. Nime Jeesus heebreakeelne vorm tähendab “Jehoova on pääste”. Kristus on aga võrdväärne heebreakeelse sõnaga Ma-šiah (Messias), mis tähendab “Võitut”. Kristus ehk Messias ehk Võitu. See tähendab, et ta on Jumala Püha Vaimuga ametisse seatud ja võitud.

1.Pe.3,18. “On ju ka Kristus kord surnud pattude pärast, õige ülekohtuste eest, et Ta meid juhiks Jumala juurde, kui Ta küll surmati liha poolest, kuid elavaks tehti Vaimu poolest,..” Surnust üles tõustes andis Jehoova Jeesusele tagasi vaimse keha, sest oli ta ju ka enne Maa peale tulekut olnud taevas vaimolevusena.

Jeesus on meie taevane Kuningas, ta juba valitseb taevas ja varsti pöörab tähelepanu otseselt ka maa asjadele. Praegu juhib ta ülemaailmset kuulutustööd, mille kaudu antakse teada Jumala Kuningriigi heast sõnumist ja samas ka hoiatatakse inimesi, et jumalik vahelesekkumine on lähedal. Isegi, kui see tuleb 5 või 10 või isegi 30 või 50 aasta pärast on see ikkagi lähedal! Lähitulevikus on oodata tõesti suurt ja imelist muutust inimkonnale, meie planeedile!

Jeesus ütles: ”Ja seda Kuningriigi evangeeliumi kuulutatakse kogu
ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.” (Mat.24:14)

Lõpp millele? “¹⁶Sest kõik, mis on maailmas - lihahimu ja silmahimu ja
elukõrkus -, ei ole Isast, vaid maailmast. Ja maailm kaob ja tema himu, aga kes teeb Jumala tahtmist, püsib igavesti.” (1.Joh.2:16,17)

“Sest kurjad hävitatakse;
aga kes Issandat ootavad,
need pärivad maa.
Natuke aega, ja õelat ei ole enam;
sa vaatad tema aset, aga teda pole kuskil.
Ent alandlikud pärivad maa
ja tunnevad rõõmu suurest rahust. (Laul 37:9-11)

Praegu aga on antud aeg koguda inimesi uue maailma jaoks ja sinna aega äratatakse tulevikus ka surnust üles miljoneid inimesi, kes on Jumala mälestuses!

“Siis rääkisid isekeskis need, kes kartsid Issandat;
ja Issand pani tähele ning kuulis ja tema palge ees kirjutati mälestusraamat
nende heaks, kes kardavad Issandat ja austavad tema nime.” (Malakia 3:16)

Siis on tõeline rahu ja harmoonia Maa peal, inimlapsed õpivad kõik oma Vaimset Isa tundma ja teda rõõmu ja väärikusega teenima ning tunnevat elust ja tegemistest igavesti suurt rõõmu ja ülimat rahulolu! Täitub Looja algne eesmärk Maa ja inimkonnaga!

Kõiksuse Suur Looja on teinud Jeesuse kõigi oma eesmärkide täideviimise võtmeisikuks siin planeedil!

Loe palun edasi kirjkohta Koloslastele 1:17-23:

“ja Tema (Kristus) ise on enne kõiki, ja kõik püsivad koos Tema sees; ja Tema on ihu - see on koguduse pea; Ta on algus ja esmasündinu surnutest, et Ta kõiges saaks esikohale. Sest Jumal arvas heaks kõik täiuse lasta elada Temas ja tehes rahu ristivere läbi, lepitada Tema läbi enese poole kõik - niihästi selle, mis on maa peal, kui ka selle, mis on taevas. Ja Ta on teid, kes enne olite Temast võõrdunud ja oma meelsuse poolest vaenlased, tehes kurja, nüüd ka lepitanud oma lihalikus ihus surma läbi, et seada teid pühadena ja veatuina ja laitmatuina enese ette, kui te aga jääte ususse hästi rajatuina ja kindlaina ega lase endid ära pöörata evangeeliumi lootusest, mida te olete kuulnud ja mis on kuulutatud kõigele loodule taeva all ja mille teenijaks mina, Paulus, olen saanud.”

Me kõik tunneme, et vajame Jumala halastust. Suures hädas hüüab ka kõige suurem ateist ja kahtleja Jumala poole.

Kui palume Jumalalt Jeesuse ohvri alusel andestust, tegutseb Jeesus kui “eestkostja Isa juures”. Olles väga kaastundlik “palub ta meie eest Isa”! Vaata, kuiad apostel Johannes ütleb: “Minu lapsukesed, seda ma kirjutan teile, et te ei teeks pattu. Ja kui keegi pattu teeb, siis on meil Eestkostja Isa juures - Jeesus Kristus, kes on õige. Ja Tema on lepitus meie pattude eest; aga mitte ükspäinis meie, vaid ka kogu maailma pattude eest.” (1.Joh.2:1,2)

Ja vaatame ka Roomlastele 8:34:

“Kes on, kes võib hukka mõista? Kristus Jeesus on, kes suri, ja mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel, kes meie eest palub.”

Peale taevase Kuninga ameti on Jeesusel ka taevane preestriamet! Vaata, kuidas öeldakse Heebr.10:21: “ja meil on suur Preester Jumala koja üle.” Nii nagu vanadel aegadel Iisraeli rahval olid preestrid, kes ohverdasid loomi rahva eest nende pattude andekssaamiseks, nii tõi Kirstus oma elu ohvriks ja lunastuseks ning tema läbi on meil elu ja me saame läbi kindla usu puhta seisundi Jumala ees, kui usume Jeesusesse.

Kui ilusti öeldakse meile Heebrealastele 4:15,16:

“Sest meil pole niisugune Ülempreester, kellel ei oleks kaastundmust meie nõtrustega, vaid kes kõiges on kiusatud otsekui meie, siiski ilma patuta. Läki siis julgusega armuaujärje ette, et me saaksime halastust ja leiaksime armu oma abiks õigeks ajaks.”

Ehkki me oleme ebatäiuslikud, võimaldab Jeesus kui Ülempreester meil teenida Jumalat puhta südametunnistusega. Heebrealaste 9:14: “kui palju enam Kristuse veri, kes igavese Vaimu läbi iseenese veatuna ohverdas Jumalale, puhastab meie südametunnistuse surnud tegudest teenima elavat Jumalat.”

Lisaks Kuninga ja Preestri ametile on Jeesus ka kristliku koguduse Pea!

Vaatame, kuidas Piibel seda väljendab: “Ja Jeesus tuli nende (oma jüngrite) juurde ja rääkis nendega ning ütles: "Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal.” (Mat.28:18). “kui Ta (Jumal) Tema surnuist üles äratas ja pani istuma oma paremale käele taevas, kõrgele üle kõige valitsuse ja võimu ja väe ja ülemuse ning üle iga nime, mida nimetatakse mitte ainult selles, vaid ka tulevases maailmas, ja asetas kõik Tema jalge alla ja pani Tema kõigi asjade üle peaks kogudusele,” (Efesl.1:20-22)

Jeesus taevase preestrina annab juhatust Jumala tahte kohaselt.

Koguduse tõeline pea on seega Kristus ja mitte keegi inimene!

1.Peetruse kiri 5:2,3 ütleb koguduse vanematele (vaimselt küpsetele kristlikele meestele):

“hoidke teile hoida antud Jumala karja mitte sundusest, vaid vabast tahtest Jumala meele järgi, mitte alatu kasu tõttu, vaid innust, mitte isandaina valitsedes kogudusi kui liisuosi, vaid olles karjale eeskujuks; siis te saate, kui Ülimkarjane ilmub, närtsimatu aupärja!

Kuidas Jeesus meid päästab?

Kui Jumal lasi Jeesusel oma elu anda, tegeles ta parasjagu olukorraga, mis oli kerkinud üles siis, kui Aadam patustas. See patt tõi kaasa tohutu tragöödia. Esimene mees ja tema naine Eeva olid täiuslikud. Nende koduks oli ilus Eedeni aed. Jumal andis neile tähendusrikka töö -- hoolitseda oma aiataolise kodu eest. Kõik teised elusolendid maa peal pidid elama nende armastava hoole all. Ja kui inimesi oleks palju saanud ning nad oleksid täitnud maa miljonite teiste inimestega, oleksid nad laiendanud paradiisi üle kogu maa (1. Moosese 1:28). Kui meeldiv ja põnev ülesanne neile anti! Lisaks sellele nautisid nad omavahelisi armastavaid suhteid (1. Moosese 2:18). Neil polnud millestki puudus. Neid ootas ees õnnelik igavene elu. Täis rõõmu, harmooniat ja uusi avastusi …

On raske kujutleda, kuidas Aadam ja Eeva võisid patustada. Kuid esimene inimpaar hakkas mässama selle isiku vastu, kes oli nad loonud -- Jehoova Jumala vastu. Vaimolend Kurat-Saatan pettis mao abil Eevat, nii et see ei kuulanud Jumala sõna, ja Aadam järgis Eeva teguviisi (1. Moosese 3:1-6).

Selles polnud mingit küsimust, mida Looja teeb Aadama ja Eevaga. Ta oli juba varem teatanud, mis on sõnakuulmatuse tagajärg, kui ta ütles: "Kõigist aia puudest sa võid küll süüa, aga hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa, sest päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!" (1. Moosese 2:16, 17). Nüüd vajas vastust üks hoopis suurema tähtsusega küsimus.

Inimkonna ees on keeruline probleem

Sünnipärane patusus tekitas inimkonnale ühe väga keerulise probleemi. Aadam alustas elu täiusliku inimesena. Seetõttu oleksid tema lapsed võinud tunda rõõmu täiuslikust igavesest elust. Kuid Aadam patustas enne, kui ta isaks sai. Kogu inimkond oli ikka veel tema niudeis, kui talle kuulutati kohtuotsus: "Oma palge higis pead sa leiba sööma, kuni sa jälle mullaks saad, sest sellest sa oled võetud! Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!" (1. Moosese 3:19). Niisiis kui Aadam patustas ja ta elu hakkas kustuma, nagu Jumal oligi öelnud, mõisteti kogu inimkond surma koos temaga.

Mis on patt?

Raamatu “Jutuajamised Jumalaga” (1995) autor Neale Donald Walsch tõdeb, et ta tunneb “sügavat piinlikkust oma elu pärast, mida tähistavad jätkuvad eksimused ja valed teod, mõnikord häbiväärne käitumine ning mõned valikud ja otsused, mida teised kindlasti peavad haiget tegevaks ja andeksandmatuks. Kuigi ma kahetsen sügavalt, et see toimus teiste valu kaudu, olen ma kirjeldamatult tänulik kõige eest, mida ma olen õppinud, teiste inimeste pärast minu elus. Ma vabandan kõigi ees, et see õppimine nii aeglane on. Ometi olen ma saanud Jumalalt julgustust, et mulle antakse mu ebaõnnestumised andeks ja ma ei pea elama hirmus ning süütundes, vaid alati püüdma, aina püüdma elada üllama nägemuse nimel. Ma tean, et just seda tahab Jumal meile kõigile.”

(tsiteering lk.11)

Me kõik ju tunnetame, kui õiged on selle mehe sõnad ja see aitab ka mõista, miks öeldakse Pühakirjas, et inimene on patune (ehk mõtleb ja käitub ikkagi aeg-ajalt häbiväärselt, isegi siis, kui ta teab külvamise-seadust “mida külvad, seda lõikad”).

Isegi idamaades, kus enamik inimesi ei mõista pattu nii, nagu seda õpetatakse Piiblis, tunnetavad südametunnistuse piinu, ebamugavust näiteks selletõttu, et ei osutatud lahkust kellelegi, kes oli haletsusväärses olukorras või masendavat süümepiina sõnade pärast, mida poleks kunagi tohtinud öelda.

Patt tähendab Jumala Sõna kontekstis ebatäiuslikkust, ei küündita alati sihtmärgini, et inimene on kaasasündinud, päritud kalduvusega kurja tegema, pärinud vananemise ja pärinud kalduvuse haigestuda ja lõpuks surra.

Apostel Paulus kirjutas hiljem: "Otsekui ühe inimese [Aadama] kaudu patt tuli maailma ja patu läbi surm, nõnda on ka surm tunginud kõigisse inimestesse, sest nad kõik on pattu teinud" (Roomlastele 5:12). Lapsi, kes oleksid pidanud sündima täiuslikena ja lõputu elu väljavaatega, ootasid sünnipärase patu tõttu ees hoopis haigused, vananemine ja surm.

"See pole aus!" võib keegi öelda. "Meie ei otsustanud Jumala käsule vastu hakata, seda tegi Aadam. Miks peaksime meie kaotama väljavaate elada igavesti ja õnnelikult?" Teame ju, et kui kohus paneks poja vangi sellepärast, et tema isa on varastanud auto, võiks poeg õigusega kurta: "See pole õiglane! Mina ei teinud midagi valesti!" (5. Moosese 24:16.)

Tõugates esimese mehe ja naise patustama, võis mässuline ingel (Saatan) mõelda, et ta seab Jumala lahendamatusse olukorda. Kurat-Saatana rünnak toimus inimsoo väga varajases ajaloos -- enne kui maailma polnud sündinud ühtki last. Hetkel, mil Aadam patustas, kerkis üles oluline küsimus: mida Jehoova teeb lastega, kes sünnivad Aadamale ja Eevale? Ebatäiusest (vananemisest, surmast, kurjadest kalduvustest, ebatäiusliku inimvaimu piirangutest) vabanemine saab Jumala silmis toimuda vaid siis, kui meil on TÄIUSLIK isa, kes pole saanud pärandiks pattu ja selle hirmasid tagajärgi.

Vaadelgem, kuidas sai võimalikuks sellise, täiusliku Aadamaga võrreldava uue isa esiletulek. Selle jumaliku plaaniga ei osanud Saatan arvestada!

Jehoova Jumal tegi seda, mis oli õiglane ja aus. "Kaugel on Jumalast õelus ja Kõigevägevamast ülekohtutegu!" kuulutas õiglane mees Eliihu (Iiob 34:10). Ja prohvet Mooses kirjutas Jehoova kohta: "Tema on kalju, tema töö on täiuslik, sest kõik tema teed on õiged! Jumal on ustav ja temas pole väärust, tema on õige ja õiglane!" (5. Moosese 32:4).

Lahendus, mille tõeline Jumal pakkus Aadama patu tõttu üleskerkinud probleemile, ei võta meilt ära võimalust elada igavesti täiuslikuna paradiislikul maal. Elu, mida iga inimene igatseb ja otsib!

Siin on aeg, mille kohta ennustatkse: “⁹Ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel, sest maa on täis Issanda Jehoova tundmist - otsekui veed katavad merepõhja.” (Jes.11:9) (kõik inimesed saavad siis jumalikke õpetusi ja oskavad neid kasutada)(Võtmeks on tõelise Jumala tundmine!)

Kujutle sellise elu kaudu avanevaid võimalusi: mida kõike saab õppida, uurida, kogeda, ilma et seda piiraksid meid praegu tabada võivad piirangud, haigused ja surm.

“Kas sa ei tea? Kas sa ei ole kuulnud?
Igavene Jumal, Jehoova,
on maailma äärte Looja;
tema ei väsi ega tüdi,
tema mõistus on uurimatu.”

(Jesaja 40:28)

“Kõikide silmad ootavad sind
ja sina annad neile nende roa omal ajal; sina avad oma käe
ja täidad kõik, mis elab, hea meelega. (Laul 145:15,16)

Jumal pakub täisuliku lahenduse

Mõtle, millisele lahendusele viitas Jumal oma kohtuotsuses oma mässamahakanud vaim-pojale, kes tegi end Kurat-Saatanaks.

Jehoova Jumal ütles talle Eedeni päevil:

“Ja ma tõstan vihavaenu sinu ja naise [Jumala taevane organsiatsioon] vahele,
sinu seemne [Saatana kontrolli all olev maailm] ja tema seemne [Jeesus Kristus] vahele, kes purustab su [Saatan] pea, aga kelle kanda sa salvad [Jeesuse surm] ."(1.Moos.3:15)

(kui panna internetis olevas 1997 a. Piiblis www.piibel.net märksõnaks “seeme”, siis võib aru saada selle sõna kasutusviisidest Pühakirjas)

Selle teadaandega algab messianistlike tõotuste jada, nagu Pühakiri seda esitab:

● 1.Moosese raamatu kirjutaja mõte: Messia peab põlvnema Aabrahami järglaskonnast (1.Moos.3:15;22:15-18)

● Teine vihje annab teada, et Messias peab tulema Juuda suguharust (1.Moos.49:10)

● Jumal ütles iisraellastele Moosese kaudu, et Messias on isegi Moosesest suurem Jumala esindaja ja vabastaja (5.Moos.18:18)

● Kuningas Taaveti aegne prohvetikuulutus näitab, et Messias on Taaveti troonipärija ning et tema kuningriik kinnitatakse igaveseks ajaks (2.Saamueli 7:13-16)

● Miika raamatus tehakse teatavaks, et Messias peab sündima Taaveti linnas Petlemmas (Miika 5:1)

● Jesaja ennustab, et Messias peab sündima neitsist (Jesaja 7:14)

● Prohvet Malakia annab teada, et Messia tulemist kuulutab keegi, kes on Eelija sarnane (Malakia 3:23,34)

● Taanieli 9:25 määratleb täpselt, mis aastal Messias ilmub! (Pärsia kuningalt Artahasastalt (Artaxerxeselt) väljus tema 20.valitsemisaastal “sõna” taastada ja ehitada üles Jeruusalemm. Tema valitsemisaeg algas aastal 474 e.m.a. , seega oli tema 20.valitsusaasta 455.aastal e.m.a. (Nehemja 2:1-8). Järelikult pidi 69

(7 pluss 62) prohvetlikku nädalat vältav periood jääma Jeruusalemma taastamise ja ülesehitamise käsu ning Messia ilmumise vahele. 69 sõnasõnalist nädalat võrdub teatavasti 483 päevaga ehk vähem kui paari aastaga. Ent kui rakendada kindlaksmääratud prohvetlikku reeglit “iga aasta kohta üks päev”, ilmneb, et Messias pidi ilmuma 483 aastat hiljem ehk aastal 29 m.a.j. (Hesekieli 4:6).

Olgugi et eri aegadel ilmus terve hulk messiatiitli nõudlejaid, tuli aastal 29 m.a.j. maailmaareenile vaid Jeesus Naatsaretist (Luuka 3:1,2). Täpselt sel aastal tuli Jeesus Ristija Johannese juurde ning laskis end vees ristida. Siis võitigi Jeesus püha vaimu kaudu Messiaks ehk Kristuseks. Johannes, ettekuulutatud prohvet Eelija-sarnane eelkäija, tutvustas Jeesust jügritele:

"Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu. Tema ongi see, kelle kohta ma ütlesin: Pärast mind tuleb mees, kes on olnud minu eel, sest tema oli enne kui mina.” (Joh.1:29,30)

^“Ent sündis, kui kogu rahvast ristiti ja ka Jeesus oli ristitud ja palvetas, et taevas avanes ja Püha Vaim laskus ihulikul kujul Jeesuse peale kui tuvi, ja taevast kostis hääl: "Sina oled mu armas Poeg, sinust on mul hea meel!" (Luuka 3:21-23)

“Ja Jeesus oli oma tegevust alustades umbes kolmkümmend aastat vana...” (Luuka 3:23) Ent ta tuli kui alandlik ja kannatav lunastaja, mitte kui kõikevõitev kuningas, kes murrab juudi rahvalt Rooma ikke, nagu enamik jute ja isegi Jeesuse enda järelkäijaid ilmselt lootsid. (Jes.53 ptk.; Sakarja 9:9; Apostl.t. 1:6-8). NB! Kuid tema tulevase tulemise kohta on ennustatud, et see toimub suure väe ja võimuga (Taanieli 2:44; 7:13,14), mille mõju on näha ja tunda üle kogu Maa.

Piibli kronoloogia järgi välja arvestades ja ka maailmas asetleidvad sündmused näitavad, et tema ennustatud teistkordne tagasitulek ehk tema “tulemise” (kreeka keeles “parousia” ehk juuresviibimise) ALGUS leidis asset aastal 1914, kui algas I maailmasõda.

(vrdl.Matteuse 24:3-14; saadaval on ka üskikasjalikum selgitus!).

Just sel aastal – 1914 – toimus taevas Jeesuse nähtamatu kroonimine Jumala kuningriigi kuningaks. See on aeg, mil täitus aastal 29 p.kr apostel Johannese poolt kirja pandud ennustus:

“Ja taevas tõusis sõda: Miikael ja tema inglid hakkasid sõdima lohega, ning lohe sõdis ja tema inglid. Lohe ei saanud võimust, ja enam ei leidunud neile aset taevas. Suur lohe heideti välja, see muistne madu, keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks, kes eksitab kogu ilmamaad – ta heideti maa peale ja tema inglid heideti koos temaga. Ja ma kuulsin suurt häält taevast hüüdvat: "Nüüd on käes pääste ja vägi ning meie Jumala kuningriik ning tema Kristuse meelevald, sest välja on heidetud meie vendade süüdistaja, kes süüdistab neid Jumala ees päeval ja ööl.” (Ilmutuse 12:7-10)

Varsti asub Jeesus kui taevane Kuningas koos inglite vägedega puhastama otseselt maad Eedeni mässu tagajärgedest. Siis järgneb 1000-aastane valitsusperiood, mille kestel õnnistatakse kõiki neid, kes usuvad temasse kui tõotatud Seemnesse – Messiasse, kes “võtab ära maailma patu”.

“Ja ma nägin püha linna, uut Jeruusalemma, taevast Jumala
juurest alla tulevat, valmistatud otsekui oma mehele ehitud
mõrsja. Ja ma kuulsin valju häält troonilt hüüdvat:

"Vaata, Jumala telk on inimeste juures
ning tema asub nende juurde elama
ning nemad saavad tema rahvaiks
ning Jumal ise on nende juures nende Jumalaks.⁴Tema pühib ära iga pisara nende silmist
ning surma ei ole enam
ega leinamist ega kisendamist,
ning valu ei ole enam,
sest endine on möödunud."

⁵Ja troonil istuja ütles: "Vaata, ma teen kõik uueks!"

Tema ütles: "Kirjuta, sest need sõnad on ustavad ja tõelised!" (Ilmutuse 21:3,4)

Piibli ESIMESES PROHVETIKUULUTUSES (1.Moos.3:15) viitas Jehoova oma eesmärgile lasta enda taevasel vaimsel Pojal tulla täiusliku inimese Jeesusena maa peale, kus ta siis sureks – kus tema kanda salvataks -, ilma et ta oleks pattu teinud. Messia vahendusel tühistab Jumal kogu pattulangemisest tulenenud viletsuse.

“Et nüüd lapsed on liha ja vere osalised, siis on ka Jeesus ise
otse samal viisil liha ja vere omaks võtnud, et ta surma kaudu
kõrvaldaks selle, kellel on võimus surma üle - see tähendab kuradi
-, ja vabastaks need, kes surma kartes olid kogu eluaja orjapõlves.
Sest ega ta ometi hoolitse inglite eest, vaid ta hoolitseb Aabrahami soo eest!
Seepärast ta pidigi kõiges saama vendade sarnaseks, et temast
saaks halastav ja ustav ülempreester Jumala ees rahva pattude lepitamiseks.
Sest seetõttu, et ta ise on kannatanud kiusatuna, võib ta
aidata neid, keda kiusatakse.” (Heebrealastele 2:14-18)

Miks oli Jumalale vaja täiusliku inimese surma?

Mõtle, millega pidi Jumal Aadamat karistama, kui see patustab ehk ei austa ainsat keeldu, ei austa Isa autoriteeti? Kas polnud see mitte surm? (vaata 1.Moos.2:16,17) “Patu palk on surm,” kirjutas apostel Paulus (Rooml.6:23).

Aadam maksis oma patu kinni omaenda surmaga. Talle anti elu, ta otsustas patustada ja ta suri, mis oli karistus tema patu eest (1.Moos.3:19) Mis sai aga hukkamõistust, mis tabas selle patu pärast kogu inimkonda? Inimlaste pattude lunastamiseks läks vaja kellegi surma. Kelle surm oleks aga õiglaselt katnud kogu inimkonna üleastumised?

Muistsele Iisraeli rahvale antud Jumala Seadus nõudis õigusprintsiibi alusel “hing hinge (ehk elu elu) vastu” (2.Moos.21:23). Ehk siis sarnane sarnase vastu! See jumalik õiguspõhimõte peab kehtima ka esimeste inimeste õnnetusse olukorda sattunud järeltulijate puhul, et nad võiksid saada lõputu elu paradiislikul maal, nii nagu Looja selle inimepere jaoks oli kavandanud. See juhibki meid Messia juurde. Selle õigusliku põhimõtte kohaselt pidi surm, mis kataks inimkonna üleastumised, olema samaväärne sellega, mille Aadam oli kaotanud. Üksnes teise täiusliku inimese surm võiks maksta patu palga. Jeesus oli just selline inimene. Ta oli vastavaks lunastushinnaks, mis päästab kogu lunastatava, Aadamast põlvneva inimkonna (1.Timot.2:6; Roomlastele 5:16,17).

“Nõnda on ka kirjutatud: "Esimene inimene Aadam sai elavaks hingeks." Viimne Aadam sai vaimuks, kes elustab. Kuid esmalt ei ole vaimne, vaid maine, siis alles tuleb vaimne. Esimene inimene oli maast muldne, teine inimene oli taevast.” (1.Korintl.15:45-47).

Jeesuse surmal oli ülisuur väärtus!

Aadama surmal polnud mingit väärtust, ta vääris oma teguviisi pärast surma. Jeesuse surmal oli aga suur väärtus, sest ta suri ilma et oleks pattu teinud. Suur Looja võis võtta Jeesuse täisuliku elu väärtuse vastu lunana patuse Aadama sõnakuulelike järglaste eest. Jeesuse ohvri väärtus ei ole vaid selleks, et tasuda meie minevikus tehtud patud. Kui see nii oleks, poleks meil mingit tulevikku. Patus sündinuina me teeme paratamatult uuesti vigu (Laul 51:7). Meil on põhjust olla ülimalt tänulikud selle eest, et Jeesuse surm võimaldab meil saavutada täiuslikkuse, mida Jumal algselt Aadama ja Eeva järglaste jaoks oligi mõelnud.

Aadamat võib võrrelda isaga, kes suri ja jättis meile suure võla (patu), mida meil pole kuidagi võimalik tasuda. Jeesus on aga nagu hea isa, kes suri ja jättis suure päranduse, mis vabastab meid Aadamalt päritud tohutust patukoormast ning võimaldab meil ka igavesti elada nii nagu see ongi Jumala tahe oma inimloodu suhtes. Jeesuse surm ei kustuta lihtsalt minevikus tehtud patte, vaid see on imeline korraldus meie tuleviku jaoks.

Jeesus päästab meid patu ja surma ahelatest, sest ta suri meie eest. Tema surm on ülimalt väärtuslik korraldus. Kui me suhtume sellesse, kui Jumala lahendusse Aadama patustamise tõttu tekkinud keerukale probleemile, kasvab meie usk Jehoova Jumala ja Tema toimimisviiside vastu. Tõesti, Jeesus Kristuse surm on ülim abinõu, et päästa patust, haigustest, vananemisest ja surmast igaüks, kes Jeesusesse usku ilmutab.

^“Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks.” (Joh.ev.3:16,17)

Sinagi võid väljendada Jumalale oma tänulikkust, et Ta on teinud sellise armastava korralduse meie päästmiseks!

NB! On äärmiselt huvitav, et Pühakiri räägib kahest lootusest, mille teeb võimalikuks Kristuse lunaveri. Nimelt taevasest ja maisest igavese elu lootusest. “Väiksest karjast” ja “suurest karjast”.

Jeesus ütles: “Ja mul on veel teisi lambaid, kes ei ole sellest tarast, neidki pean ma juhtima; ja nad kuulevad minu häält ning siis on üks kari ja üks karjane.” (Joh.10:16)

Ilmutusraamat täpsustab taevase elu lootusega inimeste arvu ja see on 144000. (Vaata palun Ilmutuse 14:1-5)

Kuid maapealse elu lootusega (Jumala uues maailmas), kus taastatakse rahu ja harmoonia, võivad saada elu miljonid inimesed. Seda arvu ei ole piiratud!

Kõigil on see väljavaade, aga kõik siiski ei vali seda kahjuks. (vrdl. Mat.7:13,14)

Kurjuse hävingu üleelanud inimeste kohta ennustab apostel Johannes:

“Pärast seda ma nägin, ennäe: suur rahvahulk, keda
ükski ei suutnud loendada, kõigist paganahõimudest ja
suguharudest ja rahvastest ja keeltest seisis trooni ees ning
Talle ees, valged rüüd üll ja palmioksad käes. ... Need on need, kes tulevad suurest viletsusest ning on pesnud oma rüüd ja teinud need valgeks Talle veres.” (Ilmutuse 7:9,14).

Jeesus oli ennustanud ju suurt viletsusaega Maa peale tema vaimse juuresviibimise ajal:

“Sest siis on nii suur ahistus, millist pole olnud maailma algusest kuni praeguse ajani ega tule enam iial. Ja kui nende päevade arvu ei kahandataks, siis ei
pääseks ükski, aga valitute pärast kahandatakse neid päevi.” (Mat.24:21,22)

Kuid see viletsus lõppeb jumaliku vahelesekkumise tulemusel!

"SEE HINNALINE LUNASTUS"

Jeesus Kristuse lunastusohver on midagi palju rohkemat kui vaid doktriin.

Jeesus ütles enda kohta: "Inimese Poeg ei ole tulnud ennast laskma teenida, vaid ise teenima ja andma oma hinge lunaks paljude eest!" (Markuse 10:45)

Ta selgitas samuti: "Nõnda on Jumal [inim]maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!" (Johannese 3:16)

Lunastus annab surnutele ülestõusmisvõimaluse ja igavese elu väljavaate. –

Johannese 5:28, 29.

-------------------------------------------------

Piibli kronoloogia ja prohvetiennustused näitavad, et Jeesuse teenimisaja pikkus oli kolm ja pool aastat. Jeesus suri paasapühal 14.niisanil (juudi kalendri järgi) m.a.j. 33.aasta kevadel. Tolle aasta vastav kuupäev oleks 31.märts/1.aprill (Mat.26:2). Arvestades 3 ja pool aastat tagasi, näeme, et ta ristiti oktoobri alguses 29 m.a.j. Luukas teatab meile, et kui Jeesus ristiti ja alustas oma erilise missiooni täitmist, oli ta umbes 30-aastane. (Luuka 3:21-23). Järelikult Jeesus ka sündis umbes oktoobri algul. Kooskõlas sellega olid karjased väljal, kui Jeesus sündis – Luuka 2:8.

NB!!! Jeesus ei rääkinud mitte midagi oma sündimise päevast. Ta hoopis seadis sisse oma surma mälestuspäeva!

Jõulud, ülestõusmispüha, pühakutepäevad. Ristiusumaailma kirikud peavad mitmesuguseid pühi ja pidupäevi. Aga, kas Sa tead, kui mitut püha Jeesus Kristus oma järelkäijatel käskis pidada? Vastus on – ainult ühte! On arusaadav, et kui Jeesus seadis sisse ainult ühe püha, siis on see väga väga tähtis. Kristlased peaksid pidama seda täpselt nii, nagu Elu Vaimne Juht seda käskis.

Mida selle ainulaadse püha tähistamine endast kujutas?

Kujutle, et sul on võimalus nähtamatult jälgida sündmusi, mis eelnesid selle püha sisseseadmisele. Läheme ajas tagasi aastasse 33 m.a.j. 14.niisanikuu päeva. Päike on just loojunud. Maad katab mahe täiskuu valgus. Muistses Jeruusalemmas on ühe elumaja ülemise korruse toas kogunenud laua ümber 12 meest. Neist 11 (äraandja Juudas Iskariot oli juba lahkunud) jälgivad suure tähelepanuga oma Õpetajat, kui ta tutvustab ühe väga tähedusrikka sündmuse tähistamist ja lausub väga tähtsad sõnad. Ühes evangeeliumi jutustuses öeldakse:

Matteuse 26:26-30 “Aga kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, õnnistas ja murdis
ja ütles jüngritele andes: "Võtke, sööge, see on minu ihu!" Ja ta võttis karika, tänas, andis selle neile ja ütles: "Jooge kõik selle seest, sest see on minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest pattude andeksandmiseks! Aga ma ütlen teile: Mina ei joo siitpeale sellest viinapuu viljast kuni päevani, mil ma joon koos teiega uut oma Isa riigis.Ja kui nad olid laulnud kiituslaulu, läksid nad välja Õlimäele.”

See õhtusöömaaeg ei olnud juudi paasapüha jätk. See oli midagi uut ja seda hakati nimetama Issanda Õhtusöömaajaks.

Apostel Pauluse sõnad: “Sest mina olen Issandalt saanud, mida ma olen andnud
teilegi: et Issand Jeesus sel ööl, mil tema ära anti, võttis leiva, tänas, murdis ja ütles: "See on minu ihu, mis teie eest antakse. Tehke seda minu mälestuseks!"²⁵Selsamal kombel võttis ta ka karika pärast õhtusöömaaega ja ütles: "See karikas on uus leping minu veres. Nii sagedasti kui te sellest joote, tehke seda minu mälestuseks!" Sest iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote, kuulutate teie Issanda surma, kuni tema tuleb.” (1.Korintl.11:23-26)

Jeesus Kristus seadis jüngritega sisse oma surma mälestuse!

Ta tegi seda oma inimelu viimasel õhtul.

Luuka evangeelium ütleb: “Ja ta võttis leiva, tänas ja murdis ja andis neile, öeldes:

"See on minu ihu, mis teie eest antakse. Seda tehke minu mälestuseks!"

(Luuka 22:19,20)

Jeesuse Kristuse surma mälestusõhtu

Söömaaeg, millega mälestatakse Jeesuse Kristuse surma; niisiis meenutatakse sellega surma, millel on olnud ulatuslikum mõju kui ühegi teise isiku surmal. See on ainus sündmus, mida Issand Jeesus Kristus käskis oma jüngritel mälestada. See on samuti tuntud püha õhtusöömaajana ehk Issanda õhtusöömaajana. –

Mis on mälestusõhtu tähendus?

Jumala Pühast Vaimust sigitatud kristliku koguduse liikmetele kirjutas apostel Paulus: “Sest iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote, kuulutate teie Issanda surma, kuni tema tuleb.” (1.Kor.11:26)

Niisiis pöörab mälestusõhtu erilist tähelepanu sellele, milline on Jeesuse Kristuse surma osa Jehoova eesmärgi teostumisel. See tõstab esile Jeesuse Kristuse ohvrisurma tähendust eriti seoses uue lepinguga ja mõjuga, mida tema surm avaldab neile, kes on koos temaga taevase Kuningriigi pärijad. – Vaata palun Johannese 14:2,3 ja Heebrealastele 9:15:

“Seepärast ongi tema uue lepingu vahemees selleks, et kutsutud - kui tema surm oli saanud lunastuseks esimese lepingu aegsetest üleastumistest - saaksid kätte igavese pärandi tõotuse.” (Esimese lepingu tegi Jumal Iisraeli rahvaga Siinai mäel; Jeesus tühistas selle ja seadis sisse uue lepingu, mis kehtib kogu inimkonna jaoks.)

Mälestusõhtu tuletab samuti meelde, et Jeesuse surm ja tema suremise viis, mis oli kooskõkas Jumala eesmärgiga, nagu seda on väljendatud esimeses prohvetlikus ennustuses 1. Moosese 3:15 ja ka hiljem, mõistis õigeks Jehoova kui Universumi Suveräänse Looja nime, mille osas Saatan on küllaga õelat laimu külvanud.

Jäädes Jehoova ees laitmatuks kuni surmani, tõestas Jeesus, et Aadama patt ei olnud tingitud sellest, kuidas Looja oli inimese teinud, vaid et inimesel on võimalik jääda Jumalale täielikult andunuks isegi tugeva surve all, ja seega mõistis Jeesus Jehoova Jumala õigeks kui Looja ning Universumi suverääni.

Peale selle nägi Jehoova eesmärk ette, et Jeesuse surmaga toodaks Aadama järeltulijate lunastamiseks vajaminev täiuslik inimohver, et teha seega neil miljarditel inimestel, kes näitavad üles usku, võimalikuks elada igavesti paradiisliku maa peal, millega täitub Jehoova algne eesmärk ja mis väljendab tema suurt armastust inimkonna vastu. – (Joh. 3:16; 1. Moos.1:28.)

Milline tohutu koorem lasus Jeesuse peal sel viimasel õhtul, mil ta inimesena maa peal oli! Ta teadis, mis eesmärk tema taevasel Isal temaga oli, aga ta teadis ka seda, et ta pidi oma ustavust katses tõestama. Kui ta ei oleks vastu pidanud, siis millist teotust oleks see küll tähendanud tema Isale ja millist kaotust inimkonnale! Kõige selle pärast, mis tema surmaga pidi täide minema, on väga sobiv, et Jeesus käskis seda mälestada.

Jeesus suri Universumi Looja ülemvõimu tähtsaima toetajana! Sellega ta tõestas, et Saatan (see mässuline ingel) valetas, kui ta väitis, et inimesed teenivad oma Loojat vaid isekatel ajenditel.

(vrdl. Iiobi 2:1-5; Õpetussõnad 27:11).

Jeesus Kristuse surmaga on seotud kaks suurimat armastuse väljendust – ülisuur armastus, mida osutas Suur Looja Jumal Jehoova inimkonna vastu, olles valmis loovutama oma Poja, ning ennastohverdav armastus, mida Jeesus ilmutas inimeste vastu vabatahtlikult. Tema elu poleks lõppenud, kui ta seda ise poleks lubanud! Jeesuse surma mälestusõhtu ülistab neid kahte armastuse väljendust.

Jeesus Kristuse surm, mida mälestatakse Issanda Õhtusöömaaja pühitsemisega, on eluliselt tähtis. Tema toodud ohver teeb nii palju võimalikuks!

Üks naine, keda õpetasid jumalakartlikud vanemad ja kes on aastakümneid käinud Jumala tões, väljendas oma tänulikkust nende sõnadega:

"Me ootame igatsusega Mälestusõhtut. Iga aastaga muutub see järjest erilisemaks. Mul on meeles see, et 20 aastat tagasi leinamajas seistes ja oma kalli isa surnukeha vaadates hakkasin kogu südamest lunastust hindama. Enne olin ma sellest ainult teoreetiliselt aru saanud. Ma muidugi teadsin kõiki kirjakohti ning nende selgitusviisi! Kuid alles siis, kui tajusin surma karmi reaalsust, mu süda lausa hüppas rõõmust selle üle, mida see hinnaline lunastus meile tegelikult võimalikuks teeb."

Kui sagedasti ja millal tuleb mälestusõhtut tähistada?

Jeesus ei öelnud konkreetselt, kui tihti tuleb seda teha. Ta ütles :“Seda tehke minu mälestuseks!” (Luuka 22:19). Paulus kasutas 1. Kor. 11:26 väljendit “Iga kord”. See ei tähenda tingimata mitut korda aastas; see võib tähendada üht kord aastas paljude aastate vältel. Kui tähistatakse mingit tähtsat sündmust nagu seda on näiteks pulma-aastapäev või kui rahvas tähistab mingit oma tähtsat ajaloosündmust, kui tihti seda siis tehakse? Üks kord aastas iga-aastasel tähtpäeval. See on ka kooskõlas faktiga, et Issana õhtusöömaaeg seati sisse juutide iga-aastase paasapüha ajal, mida kristlasteks saanud juutidel ei olnud enam tarvis tähistada.

Jehoova rahvas pühitseb ülemaailmselt mälestusõhtut 14. niisanile vastaval päeval pärast päikeseloojangut, vastavalt juudi kalendrile, mis oli 1. sajandil üldlevinud (juudid kasutasid kuukalendrit, kuu algas noorkuuga ja lõppes uue noorkuuga). Juutidel algas uus päev päikeseloojanguga ja kestis järgmise päeva päikeseloojanguni. (Seega suri Jeesus juudikalendri järgi samal päeval, kui ta mälestusõhtu sisse seadis). Niisanikuu algas päikeseloojanguga pärast seda noorkuud, mis oli kevadisele pööripäevale kõige lähemal ja nähtav Jeruusalemmas.

Mälestusõhtu päev on 14. päeval pärast seda noorkuud. Seega ei pruugi mälestusõhtu kuupäev langeda kokku selle päevaga, mil tänapäeva juudid paasapüha peavad. Miks? Nende kalendrikuu algus on kohandatud astronoomilise noorkuuga, aga mitte Jeruusalemmas nähtava noorkuuga, mis võib tulla nähtavale 18-30 tundi hiljem. Samuti peab enamik juute tänapäeval paasapüha 15. niisanil, aga mitte 14. niisanil, nagu seda tegi Jeesus kooskõlas Moosese seaduses öelduga.)

Seega ei pruugi see päev üldse kokku langeda Suure Reedega!

See on liikuv püha tegelikult.

Mäletad, ta oli 14.niisanil jüngritega koos, murdis leiba jne – see oli tol ajal neljapäeva õhtul peale päikeseloojangut. Kuid juutide päev algaski õhtuga – loojanguga ja see tähendab, et neil algas hoopis reede siis! Öösel vahistati Jeesus Ketsemani aias. Kestis veel reede ja ta hukati peale seda ööd järgneval päeval – seega juutide reede veel kestis. Nii et tõesti, kõik toimus reedel – nii mälestusõhtu sisseseadmine kui ka Jeesuse hukkamine! Nii oli see esimesel sajandil.

Mälestusõhtu on 2008 aastal laupäeval 22.märtsil, ja seda tähistatakse üle terve meie planeedi igas ajavööndis peale päikeseloojangut. Kogunevad miljonid inimesed! Kõikidest rahvustest ja keelerühmadest.

Niisiis on see Mälestusõhtu tõesti äärmiselt tähtis püha! Sellele eelneval nädalal on väga hea lugeda evangeeliume Jeesuse elust ja tegevusest. Mälestusõhtul, kus me viibime, pööratakse erilist tähelepanu sellele, milline on Jeesuse Kristuse surma osa Jehoova eesmärgi teostumisel!

Kui me saame ülemaailmselt kokku peale päikese loojangut laupäeval 22.märtsil, siis me kuuleme teemakohast kõne ja näeme laual sümboleid – hapnemata leiba ja naturaalset viinamarjaveini, mis on Kristuse patuta ihu ja vere kohased sümbolid ning laulame kiituslaule ja pöördume Jumala poole ühises palves.

Sümbolitest (hapnemata leivast ja veinist) võtavad aga osa ainult need inimesed, kellele Jeesus ütles:

“Aga teie olete need, kes minu juurde on jäänud mu kiusatustes; ja mina sean teile riigi, nõnda nagu minu Isa selle mulle on seadnud, et te sööksite ja jooksite minu lauas minu riigis ja istuksite aujärgedel ja mõistaksite kohut Iisraeli kaheteistkümne suguharu üle!"

Leiva ja veini tähendus Mälestusõhtul meie ees laual

Issanda õhtusöömaaega sisse seades kasutas Jeesus leiba ja punast veini sümbolitena. Jeesus võttis leiva ning "tänas ja murdis ning ütles: "See [leib] on minu ihu, mis teie eest antakse." (1. Korintlastele 11:24). Seda suhteliselt rabedat jahust ja veest ilma haputaigna ehk pärmita valmistatud leiba tuli jagamiseks ja söömiseks murda. Pühakirjas sümboliseerib haputainas pattu (Matteuse 16:11, 12; 1. Korintlastele 5:6, 7). Jeesus polnud patune. Seetõttu oli tema täiuslik inimkeha sobiv ohver inimkonna lunastamiseks (1. Johannese 2:1, 2). Niisiis on väga kohane, et Kristuse patuta lihalikku keha kujutav leib valmistatakse hapnemata tainast.

Jeesus tänas ka karikas oleva veini eest, mis oli naturaalne punane vein, ning ütles: "See karikas on uus leping minu veres" (1. Korintlastele 11:25).

Punane vein karikas kujutab Jeesuse verd. Just nagu ohverdatud härgade ja sikkude veri muutis Jumala ja Iisraeli rahva vahel aastal 1513 e.m.a sõlmitud seaduselepingu kehtivaks, nii jõustas Jeesuse surmaga valatud veri uue lepingu.

Kes peaks Kristuse surma mälestusõhtu sümbolitest osa võtma?

Et kindlaks teha, kellel on õigus mälestusõhtu sümbolitest osa võtta, on meil vaja mõista, mida uus leping endast kujutab ja kes on selle lepingu poolteks.

Uus leping, mille Jeesus kinnitas, loob võimaluse erilaadseks suhteks Universumi Loojaga! Apostlite teod 15:14 on öeldud: “Siimon on seletanud, kuidas Jumal esiti võttis eesmärgiks võita oma nimele rahvas paganate seast.” Pühakiri nimetab neid “Jumala Iisraeliks” ehk vaimseks Iisraeliks (pöörati tähelepanu inimestele kõigist rahvustest).

Jeesuse võitud järelkäijatel, kes on uues lepingus, on õigus Mälestusõhtu sümbolitest osa võtta. See leping on seega sõlmitud Jumala ja vaimse Iisraeli vahel. (Jeremija 31:31--34; Galaatlastele 6:16) Kuid uus leping toob lõpptulemusena õnnistusi kogu sõnakuulelikule inimkonnale, ja igaüks meist võib olla nende tulevaste õnnistuste saajate seas.

Mälestusõhtu sümbolitest osavõtjad peavad olema isiklikult Kuningriigi lepingus, mille Jeesus tegi. Kui Jeesus selle söömaaja korralduse sisse seadis, ütles ta oma lojaalsetele apostlitele: "Mina teen teiega lepingu, nii nagu minu Isa on teinud minuga kuningriigi jaoks lepingu." (Luuka 22:29, NW) Kuningriigi leping, mille Jumal kuningas Taavetiga tegi, näitas ette, et tuleb Jeesus, see, kes valitseb igavesti taevases Kuningriigis. Koos Jeesusega valitsema hakkavat 144 000 vaimset iisraellast kirjeldatakse seismas taevasel Siioni mäel koos Tallega, Jeesus Kristusega. Pärast seda, kui nad on TAEVASSE üles äratatud, hakkavad nad valitsema Kristuse kaaskuningate ja kaaspreestritena. (2. Saamueli 7:11--16; Ilmutuse 7:4; 14:1--4; 20:6) Issanda Õhtusöömaaja sümbolitest on õigus osa võtta üksnes neil, kes on uues lepingus ja kes on Jeesusega isiklikus lepingus.

Jumala vaim koos võitute vaimuga annab tunnistust sellest, et nad on Tema lapsed ja Kristuse kaaspärijad. Paulus kirjutas: "Vaim tunnistab ühes meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me aga oleme lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui ka Kristuse kaaspärijad, et kui me ühes temaga kannatame, siis meid ühes temaga ka austatakse." (Roomlastele 8:16, 17)

Jumala püha vaim ehk aktiivne jõud tekitab võitutes kindlustunde, et nad on määratud taevasele elule. Nad tajuvad, et kõik see, mida Pühakiri taevase elu kohta ütleb, käib nende kohta, ja nad on valmis ohverdama kõik maised asjad, sealhulgas ka inimelu. Olgugi et elu maises Paradiisis oleks imeline, ei ole neil seda lootust. (Luuka 23:43) Kindel, muutumatu, imeline taevane lootus, mis ei rajane valereligiooni vaadetel, annab neile õiguse Mälestusõhtu sümbolitest osavõtmiseks.

Jumalale ei meeldi, kui keegi inimene, kellel sellist kutsumust ei ole, esitab end ise sellena, kes on taevaseks kuningaks ja preestriks kutsutud. (Vaata palun Roomlastele 9:16; Ilmutuse 22:5) Jumal hukkas Korahi selle eest, et see endale jultunult preestriametit nõudis. (võrdle 2. Moosese 28:1; 4. Moosese 16:4--11, 31--35)

Mis saaks siis, kui inimene tugevatest tundmustest või endistest religioossetest arusaamadest ajendatuna Mälestusõhtu sümbolitest ekslikult osa võtaks? Siis ei peaks ta nendest enam osa võtma ja ta peaks alandlikult Jumalalt andestust paluma. -- Laul 19:14.

Seega sümbolitest – leivast ja veinist – võtavad osa need inimesed, kellega Jeesus on teinud kuningriigi lepingu ja valinud oma taevasesse valitsusse. Need on esimesed kaasvalitsejad inimeste hulgast, keda ta õigeks tunnistab.

Ja veel öeldakse Pühakirjas nende väljavalitute kohta Ilmutuse 14:3-5:

“Ja nemad laulsid uut laulu aujärje ees ja nende nelja olendi ja vanemate ees. Ja ükski ei võinud seda laulu õppida kui aga need sada nelikümmend neli tuhat, kes on ära ostetud ilmamaalt. Need on need, kes endid ei ole rüvetanud naistega, sest nad on neitsilikud; need on, kes Talle järgivad, kuhu Ta iganes läheb; need on inimeste seast ära ostetud esianniks Jumalale ja Tallele, ja nende suust ei ole leitud kavalust; nemad on veatud.”

Ja vaata, mida nad taevas tegema hakkavad, loeme Ilmutuse 5:9,10:

“Ja nad laulsid uut laulu ning ütlesid: "Sina oled väärt võtma raamatut ja lahti tegema selle pitsereid, sest Sina (Kristus) oled olnud tapetud ja oled oma verega Jumalale ostnud inimesi kõigist suguharudest ja keeltest ja rahvaist ja paganahõimudest ja oled nad teinud kuningriigiks ja preestriks meie Jumalale, ja nad valitsevad maa üle." (NW)

Seega Jumala Kuningriigi ajal on valitsus otse taevas, kus Kristus-Kuningas ja need 144 000 kaasvalitsejat meie üle valitsevad! See saab olema imeline ja tõelise õigluse, õnne ja rahu aeg! See on tõeliselt teokraatlik valitsus, mille juhtimine ja mõju toimib Maa üle.

Neid taevase elulootusega inimesi on Jumal kogunud läbi ajaloo ja neid on praegugi veel elus Maa peal.

Kuidas see meid igaühte puudutab?

Kristuse iga-aastase surma tähistamise eesmärk on selle suure ohvri meeldetuletamine. Kõik, kes soovivad meie imelisel koduplaneedil lõputult elada, peavad oma vaba tahte alusel näitama üles usku Jumalasse ja Kristusesse ning Suure Looja poolt korraldatud Jeesuse lunastusohvrisse.

(Johannese 3:36 “Kes usub Pojasse, sellel on igavene elu, aga kes ei kuula Poja
sõna, see ei näe elu, vaid tema peale jääb Jumala viha.)

(Joh.14:1 “Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse!”)

Jeesuse ohvri tähtsust kirjeldas apostel Johannes ka järgmiste sõnadega:

"Seda ma kirjutan teile, et te ei teeks pattu. Ja kui keegi pattu teeb, siis on meil eestkostja Isa juures, Jeesus Kristus, kes on õige. Ja tema on lepitus meie (Vaimse Iisraeli) pattude eest; aga mitte ükspäinis meie, vaid ka kogu maailma pattude eest." (1. Johannese 2:1, 2)

Püha vaimuga võitud kristlased ehk taevase elulootusega mehed ja naised võivad öelda, et Jeesus "on lepitus [nende] pattude eest". Kuid ta on ohver ka kogu maailma pattude eest, tehes Loojale sõnakuuleliku inimkonna osale taas võimalikuks igavese elu Paradiisis maa peal, mis on nüüd aja märkide järgi otsustades väga lähedal.

Kui Sa viibid juures Kristuse surma mälestamisel, saad kasu Piiblil põhinevast mõtlemapanevast kõnest. See tuletab meelde seda, kui võrratult palju Suur Looja ja Jeesus Kristus – Tema Poeg - meie heaks teinud on!

Kogunemine koos nende inimestega, kellel on sügav lugupidamine Jumala ja Kristuse vastu ning Jeesuse lunastusohvri vastu, on vaimselt väga kosutav.

Jah, JEESUSE ARMASTUSE VÄLJENDUSEST SUUREMAT POLE MAA PEAL KELLELGI TEISEL OLNUD! (Johannese 15:13)

◊ ◊ ◊ ◊

“On veel palju muudki, mida Jeesus tegi. Kui need kõik ükshaaval üles kirjutataks, siis, ma arvan, ei suudaks kogu maailmgi mahutada raamatuid, mis tuleks kirjutada.”

(Joh.ev.21:25)

"Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal.”

(Mat.28:18)

“Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud,
ja mina annan teile hingamise! Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele,
sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!"

(Mat.11:28-30)

Apostel Pauluse sõnad: “Minule, kõige vähemale kõigi pühade seast, on antud see
arm: kuulutada paganrahvaste seas evangeeliumi Kristuse äraarvamatust rikkusest ja valge ette tuua kõigile, mis on selle saladuse korraldus, mis on kätketud aegade algusest peale Jumalas, kes kõik on loonud. Nii saab nüüd Jumala mitmekülgne tarkus teatavaks koguduse kaudu taevastele valitsustele ja meelevaldadele ajastute ettemääramise järgi, mille ta on teinud teoks meie Issandas Kristuses Jeesuses, kelle sees usu läbi temasse on meil julgus ja usaldav ligipääs Jumalale. “ (Efeslastele 3:8-11)

Veel apostel Pauluse mõtted: “Sest minu arvates ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse. Sest loodu ootab pikisilmi Jumala laste ilmsikssaamist. Loodu on ju allutatud kaduvusele – mitte vabatahtlikult, vaid allutaja poolt -, kuid ometi lootusega, et ka loodu ise vabastatakse kord kaduvuse orjusest Jumala laste kirkuse vabadusse. Me ju teame, et kogu loodu ägab üheskoos sünnitusvaludes tänini; ent mitte üksnes loodu, vaid needki, kellel on Vaimu esmaand, ka meie ise ägame iseenestes, oodates lapseõigust, oma ihu lunastust.”

(Rooml.8:18-23)

“Et meil nüüd on suur ülempreester Jeesus, Jumala Poeg, kes on
läbinud taevad, siis hoidkem kinni usust, mida me tunnistame!
Sest meil pole niisugune ülempreester, kes ei suuda kaasa tunda
meie nõrkustele, vaid selline, kes on olnud kõigiti kiusatud nii nagu
meie, ja siiski ilma patuta. Läki siis julgusega armu aujärje ette, et me
halastust saaksime ja armu abiks leiaksime parajal ajal!”

“Kui te hüüate Isaks teda, kes mõistab erapooletult kohut igaühe
tegude järgi, siis elage kartuses oma majalisepõlv, teades, et teid pole lunastatud kaduvate asjadega, hõbeda või kullaga teie tühisest esiisadelt päritud eluviisist,
vaid Kristuse kui laitmatu ja puhta Talle kalli verega. Tema oli selleks ette määratud küll enne maailma rajamist, aga aegade lõpul on saanud avalikuks teie pärast, kes te tema läbi olete ustavad Jumalale, kes on tema üles äratanud surnuist ja andnud talle kirkuse,
nii et teie usk ja lootus oleksid Jumalas.” (1.Peetruse kiri 1:18-19)

Jeesus vastas: "Mina olen selleks sündinud ja selleks tulnud maailma, et ma annaksin tunnistust tõe kohta. Igaüks, kes on tõe seest, kuuleb minu häält." (Joh.18:37)

Kas Kristuse taevane juhtimine on Sinu jaoks reaalne?

Jeesuse sõnumi tuum:

◊ kõrgema armastuse õpetus

◊ inimkond saab igavese elu

◊ tuleb Jumala mälestuses olevate inimeste ülesäratamine

◊ tuleb kogu loodu taastamine täiusesse!

--------------------------------------------------------------------------------------

Jeesuse ÕPETUSED, millest on abi, kui neid ellu rakendada

Milliseid häid mõtteid võib leida Matteuse evangeeliumi peatükkidest

5 kuni 7? Neis peatükkides on kirjas õpetused, millest rääkis Galileas ühel
mäenõlval meisterlik õpetaja Jeesus. Lugegem oma Piiblist järgnevalt
mainitud kirjakohti ja mõelgem nendega seotud küsimustele.

Mt.5:3-9

Mida räägib see minu üldise hoiaku kohta?

Mida ma võiksin teha, et olla õnnelikum?

Kuidas ma saan oma vaimsetele vajadustele rohkem tähelepanu pöörata?

Mt.5:25, 26

Mida oleks parem teha, selle asemel et jäljendada paljude riiuhimulist vaimu?

(Luuka 12:58, 59)

Mt.5:27-30

Mida rõhutab Jeesus seoses romantiliste fantaasiatega?
Kuidas võib neist hoidumine edendada minu õnne ja meelerahu?

Mt.5:38-42

Miks peaksin püüdma vältida tänapäeva ühiskonna suundumust suruda teistele peale oma tahet?

Mt.5:43-48

Kuidas tuleb mulle kasuks see, kui tunnen paremini kaaslasi, keda oleksin võinud pidada vaenlasteks? Kuidas see tõenäoliselt aitab vähendada või kõrvaldada pingeid?

Mt.6:14, 15

Kui kipun vahel olema halastamatu, kas võib selle peamiseks põhjuseks olla kadedus või vimm? Kuidas ma saan olukorda muuta?

Mt.6:16-18

Kas kaldun muret tundma rohkem oma välimuse kui sisemise isiksuse pärast?

Millele peaksin enam tähelepanu pöörama?

Mt.6:19-32

Mis oleks selle tagajärg, kui tunneksin liiga suurt muret raha ja omandi pärast?

Millele mõtlemine aitab mul säilitada selles suhtes tasakaalu?

Mt.7:1-5

Kuidas ma tunnen end inimeste keskel, kes on kohtumõistjalikud ja kriitilised ning kes alati leiavad teistes vigu?

Miks ma peaksin selliseid omadusi vältima?

Mt.7:7-11

Kui Jumalat paludes on hea olla järjekindel, siis kuidas on lood teiste eluvaldkondadega? (Luuka 11:5-13)

Mt.7:12

Kuigi ma tean kuldset reeglit, kui tihti ma rakendan seda suhetes teistega?

Mt.7:24-27

Kuna ma vastutan oma elu korraldamise eest, siis kuidas võin ma olla paremini valmistunud raskuste tormideks ja probleemide uputusteks? Miks peaksin sellele praegu mõtlema? (Luuka 6:46-49)

Mt.8:2,3

Kuidas ma võin ilmutada kaastunnet hädasolijate vastu, nagu Jeesus seda sageli tegi?

Mt.9:9-38

Kui palju ma ilmutan oma elus halastust ja kuidas ma võiksin seda rohkem teha?

Mt.12:19

Kas püüan vältida tülitekitavaid vaidlusi, võttes eeskuju Jeesuse kohta käivast prohvetiennustusest?

Mt.12:20, 21

Mida head võin ma saavutada, kui ma ei rusu teisi oma sõnade ja tegudega?

Mt.12:34-37

Millest ma räägin suurema osa ajast? Tean, et kui pressin apelsini, tuleb sellest apelsinimahla - niisiis, miks peaksin mõtlema sellele, mis on mu südames?

(Markuse 7:20-23)

Mt.15:4-6

Mida ma mõistan Jeesuse kommentaari põhjal selle kohta, kuidas eakate inimeste eest armastavalt hoolitseda?

Mt.19:13-15

Mille tegemiseks peaksin aega võtma?

Mt.20:25-28

Miks on tulutu kasutada võimu enda huvides? Kuidas ma saaksin selles suhtes Jeesust jäljendada?

Apostel Markuse kirjapandud lisamõtted:

Markuse 4:24, 25

Mis tähtsust on sellel, kuidas ma teisi kohtlen?

Markuse 9:50

Kui see, mida ma ütlen ja teen on maitsekas, siis milliseid häid tulemusi võin ma oodata?

Mõningad õpetused, mille pani kirja apostel Luukas (arst):

Luuka 8:11, 14

Kui ma lasen murel, rikkusel ja lõbudel oma elu valitseda, siis mis võib olla selle tagajärg?

Luuka 9:1-6

Kuigi Jeesusel oli võime haigeid tervendada, mida pidas ta sellest tähtsamaks?

Luuka 9:52-56

Kas ma solvun kergesti? Kas väldin kättemaksuvaimu?

Luuka 9:62

Kuidas ma peaksin suhtuma oma kohustusse rääkida Jumala Kuningriigist?

Luuka 10:29-37

Kuidas ma saan näidata, et olen ligimene, mitte osavõtmatu inimene?

Luuka 11:33-36

Milliseid muudatusi ma võiksin teha, et oma elu lihtsustada?

Luuka 12:15

Kuidas on omavahel seotud elu ja vara?

Luuka 14:28-30

Kui võtan aega otsuste hoolikaks kaalumiseks, siis mida ma
võin vältida ja milliste tulemustega?

Luuka 16:10-12

Miks tasub elada laitmatut elu?

---------------------------------------------------------------

Tõde Jeesuse kohta

TEOORIAID ja oletusi selle kohta, kes Jeesus oli ja mida ta korda saatis, paistab olevat lõputult. Aga kuidas on lugu Piibliga? Mida see Jeesuse Kristuse kohta räägib?

Mida ütleb Piibel?

Piiblit hoolikalt lugedes märkad sa järgmisi põhifakte:

● Jeesus on Jumala ainusündinud Poeg, kõige loodu esmasündinu (Johannese 3:16; Koloslastele 1:15).

● Umbes kaks tuhat aastat tagasi kandis Jumal Jeesuse elu juudi neitsi üsasse, et ta sünniks inimesena (Matteuse 1:18; Johannese 1:14).

● Jeesus oli rohkem kui lihtsalt hea inimene. Ta peegeldas alati igas mõttes oma Isa Jehoova Jumala kaunist isiksust (Johannese 14:9, 10; Heebrealastele 1:3).

● Oma maise teenistuse ajal kandis Jeesus armastavalt hoolt rõhutud inimeste vajaduste eest. Ta tervendas ime väel haigeid ning koguni äratas surnuid üles (Matteuse 11:4--6; Johannese 11:5--45).

● Jeesus kuulutas, et Jumala Kuningriik on ahistatud inimsoo ainuke lootus, ning ta õpetas oma jüngritele, kuidas seda kuulutustööd jätkata (Matteuse 4:17; 10:5--7; 28:19, 20).

● 14. niisanil (30.märtsi, 1. aprilli paiku) aastal 33 m.a.j. Jeesus vahistati, tema üle peeti kohut, ta kuulutati karistatavaks, ning olles vääralt süüdistatud mässu õhutamises, ta hukati (Matteuse 26:18--20, 48--27:50).

● Jeesuse surm on lunastuseks, mis vabastab usklikud inimesed nende patusest seisundist ja avab tee igavesse ellu kõigile, kes temasse usku ilmutavad (Roomlastele 3:23, 24; 1. Johannese 2:2).

● 16. niisanil äratati Jeesus üles (taas teadvustatud ellu) ja seejärel läks ta peatselt tagasi taevasse, et maksta Isale ära oma täiusliku inimelu lunastusväärtus (Markuse 16:1--8; Luuka 24:50--53; Apostlite teod 1:6--9).

● Kõiksuse Suure Looja määratud Kuningana on ülesäratatud Jeesusel täielik autoriteet teostada Jumala esialgne eesmärk inimestega (Jesaja 9:5, 6; Luuka 1:32, 33).

Niisiis näitab Piibel, et Jeesusel on Jumala eesmärkide täitumises võtmeroll. Aga kuidas me võime olla kindlad, et see on tõeline Jeesus -- ajalooline isik, kes sündis Petlemmas ja elas maa peal umbes 2000 aastat tagasi?

Miks me võime kindlad olla?

Paljud kahtlused kaovad, kui Kristlikke Kreeka Kirjasid lihtsalt eelarvamusteta lugeda. Nõnda tehes leiad, et Piibel ei ole segase sündmustikuga, nagu seda on müüdid. Vastupidi, Piiblis on kirjas nimed, sündmuste konkreetne aeg ja täpne koht. (Vaata näiteks Luuka 3:1, 2.) Lisaks sellele kujutatakse Jeesuse jüngreid märkimisväärselt ausalt, siirusega, mis äratab lugejas usaldust. Kirjutajad ei salanud kellegi puudusi -- ka enda omi mitte --, soovides, et nende ülestähendused oleksid täpsed. Sa võid tõepoolest leida, et Piiblil on tõe kõla (Matteuse 14:28--31; 16:21--23; 26:56, 69--75; Markuse 9:33, 34; Galaatlastele 2:11--14; 2. Peetruse 1:16).

See pole veel kõik. Arheoloogilised leiud on korduvalt kinnitanud Piibli ülestähenduste õigsust. Näiteks võid sa Jeruusalemmas asuvas Iisraeli Muuseumis näha kivi, millel seisab raidkirjas Pontius Pilatuse nimi. Mõningad teised arheoloogilised leiud kinnitavad, et Lüsaanias ja Sergius Paulus, keda Piibel mainib, pole mitte algkristlaste loodud ilukirjanduslikud kujud, vaid reaalsed isikud.

Kristlike Kreeka Kirjade (Uue Testamendi) sündmustik leiab rohkelt kinnitust vanaaja kirjanike, sealhulgas Juvenalise, Tacituse, Seneca, Suetoniuse, Plinius Noorema, Lukianose, Celsuse ning juudi ajaloolase Josephuse kirjutistes.

Tuhanded esimesel sajandil elanud inimesed tunnustasid Kristlike Kreeka Kirjade jutustusi kõhklemata. Isegi kristluse vaenlased ei eitanud Jeesusele omistatud sõnade ja tegude paikapidavust.

Mis puutub tõenäosusse, et pärast Jeesuse surma võisid jüngrid Jeesuse isikut ilustada, siis selle kohta märgib professor Frederick F. Bruce järgmist: „Mõelda välja Jeesuse sõnu ja tegusid noil algaastatel, mil elus olid veel väga paljud tema jüngrid, kes mäletasid, mis oli juhtunud ja mis mitte, ei saanud mingil juhul olla nii lihtne, nagu mõned kirjanikud näivad mõtlevat. Jüngrid teadsid, et nad ei tohi esitada ebatäpseid andmeid (rääkimata faktide tahtlikust moonutamisest), sest oli inimesi, kes oleksid need suure rõõmuga kohe avalikkuse ette toonud.”

Miks nad ei usu

Kuid mõned õpetlased on ikkagi skeptilised. Samal ajal kui nad oletavad, et Piibli ülestähendused on väljamõeldis, uurivad nad innukalt apokrüüfilisi kirjutisi ja peavad neid usutavaks! Miks? On ilmselge, et Piibel sisaldab seikasid, mida paljud nüüdisaja haritlased ei taha uskuda.

Aastal 1871 ilmunud väljaandes „Union Bible Companion” esitab S. Austin Allibone skeptikutele väljakutse. Ta kirjutab: „Küsige kelleltki, kes väidab end kahtlevat evangeeliumide ajaloo õigsuses, mis alust on tal uskuda, et Caesar suri Kapitooliumil või et aastal 800 kroonis paavst Leo III keiser Karl Suure Lääne keisriks? Me usume iga väidet, mis nende meeste kohta .. esitati, ja seda seepärast, et meil on nende õigsuse kohta ajaloolisi tõendeid .. Kui keegi peale taoliste tõendite esiletoomist ikka veel keeldub neid asju uskumast, jätame ta sinnapaika kui rumalalt põikpäise ja lootusetult võhikliku inimese. Mida me siis võime öelda nende kohta, kes Pühakirja usaldatavuse kohta praegu esiletoodud tõendite rohkusest hoolimata väidavad, et need ei veena neid? Nad ei taha uskuda seda, mis alandab nende uhkust ja sunnib neid teistsugust elu elama.”

Tõepoolest, paljudel skeptikutel on oma tagamõtted, kui nad Kristlikke Kreeka Kirju ei tunnusta. Nad pole kimbus mitte nende kirjade usaldusväärsuse, vaid mõõdupuudega. Näiteks ütles Jeesus oma järelkäijate kohta: „Nad ei ole maailmast, nõnda nagu mina ei ole maailmast” (Johannese 17:14). Ometi on paljud, kes väidavad end olevat kristlased, tihedalt seotud selle maailma poliitiliste afääride ja koguni veriste sõdadega. Selle asemel et kohandada oma elu Piibli mõõdupuude järgi, sooviksid paljud, et Piibel kohandaks ennast nende mõõdupuude järgi.

Mõtle ka moraaliküsimusele. Tüatiira kogudus sai hooruse sallimise eest Jeesuse käest kõvasti noomida. „Mina olen see, kes katsub läbi neerud ja südamed, ja ma annan teile igaühele teie tegude järgi,” ütles ta (Ilmutuse 2:18--23). Kuid eks ole tõsi, et paljud, kes väidavad end olevat kristlased, heidavad moraalinormid kõrvale? Nad hülgavad ennemini selle, mida ütles Jeesus, kui ebamoraalse käitumise.

Olles Piibli Jeesuse suhtes tõrjuvalt meelestatud, on õpetlased loonud omaenda Jeesuse. Nad on süüdi müüdiloomises, milles nad vääralt süüdistavad evangeeliumikirjutajaid. Nad tunnistavad Jeesuse elu neid momente, millega nad tahavad nõustuda, hülgavad ülejäänu ning lisavad väljavalitud osale omalt poolt mõningaid üksikasju. Nende rändav tark või sotsiaalrevolutsionäär ei ole tegelikult ajalooline Jeesus, keda nad väidavad end otsivat, vaid üksnes uhke õpetlasliku kujutlusvõime vili.

Kust leida tõelist Jeesust

Jeesus püüdis virgutada nende südant, kes tõe ja õigluse järele siiralt janunevad (Matteuse 5:3, 6; 13:10--15). Sellised inimesed vastavad Jeesuse kutsele: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud ja mina annan teile hingamise! Võtke endi peale minu ike ja õppige minust, et mina olen tasane ja südamelt alandlik; ja te leiate hingamise oma hingedele. Sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!” (Matteuse 11:28--30).

Tõeline Jeesus ei ole peidus nüüdisaja õpetlaste kirjutatud raamatuis ega saa teda leida ka ristiusu kirikutest, millest on saanud inimeste traditsioonide kasvulavad. Sa võid leida ajaloolise Jeesuse omaenda Piiblist. Kas sa tahaksid tema kohta enamat õppida? Jehoova tunnistajad on rõõmuga valmis sind selles aitama.

KRIITIKASAJANDID

Kristlike Kreeka Kirjade kritiseerimine algas juba rohkem kui 200 aastat tagasi, kui saksa filosoof Hermann Samuel Reimarus (1694--1768) väitis: „Meil on piisavalt põhjusi eristada täielikult apostlite kirjutistes ilmnevat õpetust ning seda, mis Jeesus ise oma eluajal kuulutas ja õpetas.” Reimaruse ajast saadik on paljudele õpetlastele õpetatud samasugust vaadet.

Raamat „Tõeline Jeesus” („The Real Jesus”) märgib, et paljud möödunud aegade kriitikud ei pidanud ennast ärataganejateks. Pigem „tundsid nad end veelgi tõelisemate kristlastena, kuna nad on heitnud eneselt dogmade ja ebausu ahelad”. Nende meelest oli kõrgem piiblikriitika „kristluse puhastatud vorm”.

On kurb, et ristiusumaailmast on saanud inimeste traditsioonide kasvulava. Surematu hinge, kolmainsuse ja tulise põrgu doktriinid on vaid mõned piiblivastased õpetused. Kuid tõe säärases laostumises pole süüdi Kristlike Kreeka Kirjade kirjutajad. Vastupidi, nad võitlesid esimeste valeõpetuse ilmingute vastu juba esimese sajandi keskel, mil Paulus kirjutas, et ärataganemine nende seas, kes väidavad end olevat kristlased, on „juba mõjumas” (2. Tessalooniklastele 2:3, 7). Me võime olla kindlad, et ajalugu ja õpetused, mis leiduvad Kristlikes Kreeka Kirjades, on tõesed.

MILLAL EVANGEELIUMID KIRJUTATI?

Paljud Uue Testamendi kriitikud toonitavad, et evangeeliumid kirjutati hulk aega pärast neis kirjeldatud sündmusi ning et seetõttu sisaldavad need väga tõenäoliselt ebatäpsusi.

Tõendid siiski näitavad, et Matteuse, Markuse ja Luuka kirjutised pärinevad varasest ajast. Mõningates Matteuse käsikirjade koopiates leiduvad märked tõestavad, et originaal kirjutati juba aastal 41 m.a.j. Luuka evangeelium kirjutati tõenäoliselt ajavahemikul 56--58 m.a.j., kuna Apostlite tegude raamat (mille kirjutamine lõppes tõenäoliselt aastal 61 m.a.j.) näitab, et selle kirjutaja Luukas oli oma „esimese raamatu”, evangeeliumi tolleks ajaks juba kirja pannud (Apostlite teod 1:1). Arvatakse, et Markus koostas oma evangeeliumi Roomas ajal, mil apostel Paulus seal kas esimest või teist korda vangis oli -- arvatavasti ajavahemikul 60--65 m.a.j.

Professor Craig L. Blomberg nõustub nende evangeeliumide varasema dateeringuga. Ta märgib, et isegi kui arvestame ka Johannese evangeeliumit, mis koostati esimese sajandi lõpus, „oleme tegelikele sündmustele ikkagi märksa lähemal kui paljud muistsed biograafiad. Näiteks kaks kõige esimest Aleksander Suure biograafi Arrianos ja Plutarchos panid Aleksandri eluloo kirja rohkem kui nelisada aastat pärast tema surma aastal 323 e.m.a., kuid ajaloolased üldiselt peavad neid autoreid usaldusväärseks. Muinasloolised legendid Aleksandri elust tekkisid aja möödudes, kuid enamjaolt alles mõne sajandi jooksul pärast nende kahe kirjaniku eluaega”. Kindlasti võib Kristlike Kreeka Kirjade ajaloolisi osi uskuda vähemalt sama palju kui ilmalikku ajalugu.

(Heebrealastele 4:14-16)

Suurim vaimne Õpetaja

Thursday, April 7, 2011

Jeesus Kristuse roll seoses meie planeedi ja maa elanikega

JEESUS KRISTUSEST

Jeesus Kristuse tähtis roll

Aamen

Apostel

Elu ülim juht

Hea karjane

Igavene Isa

Imeline Nõuandja

Immaanuel

Inimese Poeg

Issand

Jumala Poeg

Jumala Tall

Koguduse pea

Kohtumõistja

Kuningas

Peaingel Miikael

Päästja

Rahuvürst

Sõna

Ustav tunnistaja

Vahemees

Viimne Aadam

Õpetaja

Ülempreester

Jeesus on elus!

Mida tähendab Jeesuse nimi?

Jumal pakub täisuliku lahenduse

Jeesuse Kristuse surma mälestusõhtu

Mis on mälestusõhtu tähendus?

Kui sagedasti ja millal tuleb mälestusõhtut tähistada?

Jeesuse ÕPETUSED, millest on abi, kui neid ellu rakendada

Mt.7:12

Thursday, April 7, 2011

Jeesus Kristuse roll seoses meie planeedi ja maa elanikega

JEESUS KRISTUSEST

Jeesus Kristuse tähtis roll

Aamen

Apostel

Elu ülim juht

Hea karjane

Igavene Isa

Imeline Nõuandja

Immaanuel

Inimese Poeg

Issand

Jumala Poeg

Jumala Tall

Koguduse pea

Kohtumõistja

Kuningas

Peaingel Miikael

Päästja

Rahuvürst

Sõna

Ustav tunnistaja

Vahemees

Viimne Aadam

Õpetaja

Ülempreester

Jeesus on elus!

Mida tähendab Jeesuse nimi?

Jumal pakub täisuliku lahenduse

Jeesuse Kristuse surma mälestusõhtu

Mis on mälestusõhtu tähendus?

Kui sagedasti ja millal tuleb mälestusõhtut tähistada­­?

Jeesuse ÕPETUSED, millest on abi, kui neid ellu rakendada

Mt.7:12

Kui sagedasti ja millal tuleb mälestusõhtut tähistada?